Kui kunagi möödunud aastatuhande lõpul sõitis samas suunas hommikune Tallinn-Minsk kiirrong eestipärase nimega “Kajakas”, avati selle restoranvagun Tapa kandis. Sõit pealinnast Emajõe Ateenasse kestis tollal 3 tundi ja 10 minutit. “T?aikat” enam ei ole, kuid õhtune rong on samal teel 2 tundi ja 20 minutit. Elu edeneb vaieldamatult, sest kuigi sa rongis enam taldrikult suppi ei saa, võid sa igasuguseid asju süüa liinibussis.
Keset sülearvutiekraanile vaatajaid oli aega mõelda ka seeüle, mida Juhan Parts oma artiklis “Suur rongide tähesôit” (6. nov. Postimees) õieti kirjutas. Et lugejat mitte eksitada ? me rääkisime autoriga samal teemal tema monograafia ilmumispäeva õhtul. Ütlesin, et ma pooldan reisimist raudteel. Miks, küsis talle omasel järsul viisil mees, keda isekeskis kutsutakse Põhjamaade Grusiiniks. Mulle meeldib võimalus sõita kasvõi paari ümberistumisega Tartust otse Berliini, nagu seda kümmekond aastat tagasi saigi teha. Ja mulle ei meeldi, kui kaup mistahes kujul on rööbastel tähtsam kui inimene.
Minu vastusele järgnes pikk loetelu asjaoludest, mille kõikide tõttu on selline sõit Euroopa südame poole lootusetu. Seejärel lisas Juhan Parts midagi, mida tema artiklis otsesõnu pole. Nimelt et Tartu väljapääs on rahvusvaheline lennujaam.
Kena keik, aga kuhu tartlane lennukiga sõidab? Eesti sees Ruhnu, kuid seda ümberistumisega eraautost või liinibussist Pärnus. Sinnasamasse on võimalik sõita ka järgmiselt: esiti Tartust rongiga Tallinna, siis pealinnast lennukiga Kuressaarde ja Roomassaarest edasi lõpp-punkti liinilaevaga. Vaja on ainult jäävaba aega! Lendamiseks Eestist välja peab Tartus olema sihtkoht, kuhu Tallinnast sõita on keerukam ja kulukam. Tartlaste muinasjutumaale on Tallinnast sõita tõesti kallim, sest Tallinnast otse ei lähe sinna ühtegi reisi, aga ? Maa peal pole ainumatki lennuplaani, kus reisisihiks mistahes punktist oleks Muinasjutumaa.
Jagaksin probleemid raudtee ümber kolmeks. Esimene on ühendusteed ja seisurajad ehk a: teedekorraldus Narvas, b: Tartu uus kaubajaam ja transiit kolmnurgas Tartu-Valga-Petseri ning c: kaubavedu Tapalt Paldiskisse ning vastupidi, Koplist väljaspool. Muidugi on ka neid esimesi probleeme rohkem, kuid kõik nad on rahvusvahelised. Mitte ühtegi neist ei saa lahendada rangelt kodusiseselt.
Teine hunnik probleeme koondub transpordikanalite paralleelsuse ümber. Äsjane autotragöödia kohas, kust on Põltsamaa kirikuni vaevalt mõni kilomeeter, halvas liikluse mitmeks tunniks. Tartu poolt tulles oleks kiiremini saanud edasi kas pöörates Puhu-Ristist Piibe maantee suunas või juba varem läbi Annikvere Võhma kanti sõites. Tallinna poolt oleks tulnud Mäekülas ära keerata Koeru peale. Meil on paralleelseid teesuundi liiga vähe ja näiteks Tartus pole vist ühtegi tänavat projekteeritud vastavuses selle autostumisega, mis tegelikult aset leiab. Maja on, krunt on, aga auto seisab tänaval, sest aeda ta kas ei mahu või on nii mugavam. Meie kodu lähedal pargitakse lollakalt ehitatud ja veel lollakamalt remonditaval tänaval järelkäruga veoautot. Olgu ? kuigi see on vaieldav. Kui aga kõik olgu, kas siis olgugi ka surnud maanteel?
Kolmas pundar segadusi kuulub põhiseaduslike hulka. Taasriigistamise mõttes lubab Eesti raudtee lõigata ka poliitilist profiiti. See on selge tõend sellest, kuidas õhuke riik võib paisuda ka paksemaks. Igaüks, kes on ise tainast sõtkunud ja seda pärast seismist ka küpsetanud, teab aga ilma kokaraamatusse vaatamatagi: õige tainas ei tohi jääda küpsetamisel nätskeks. Riigiga on sama lugu. Erastamine ei ole vale a priori ja taasriigistamine võib olla otstarbekas. Vale on võidukisaosadus (Valmar Adamsi sõna), sest rangelt võttes saab raudtee olla eraomandiks ainult siis, kui sa kõik komponendid ise papile joonistad, sealt välja lõikad ega kingi oma mängu manöövrijaamas kellelegi.
Mida siis teha? Loetletud punktidest on minu arvates tähtsaim esimene ehk teed ja jaamad. See on umbes 10 aastat karmi tööd. Teine on taasriigistamine kui konstitutsiooniline protsess. Me ei saanud riigistada Nõukogude Liitu! Kes kujutleb teisiti, mõelgu end 1944. aasta paadipõgenike hulka.
Euroopa kontekstis on olulised Narva, Orava ja ? kelle riik me oleme. Kindlasti on teisteski euroopa keeltes oma sõna meie mõistele “kolumats”. Kolumats ei vaja raudteed, kolu aga küll. Raudtee ei ole kolu. Ta on ühendustee ja mida vähem on paralleelseid teid, seda halvem.
Meie tahame paremat.
PEETER OLESK
