Nädal tagasi arutas riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena Eesti maaelu arengut, millest ajendatuna ütlevad Vooremaa vestlusringis sõna sekka Palamuse vallavanem Urmas Astel, Pala vallavanem Jozsef Weinrauch ja riigikogu liige Aivar Kokk.
Millised protsessid on maaelus muutunud pöördumatuks ja mida on võimalik veel tagasi keerata?
Astel: Ma tahaksin loota, et enamik halbu asju on võimalik tagasi pöörata, sest kui me teistmoodi mõtleksime, siis oleks ju kogu meie tegevus mõttetu. Peame püüdlema selle poole, et Eesti riik ja rahvas säiliks igal pool oma elukohtades. Peame looma sellised tingimused, et rahva arv hakkaks jälle suurenema.
Oluline kaugtöö
Kokk: Viimase kümnendi suurim viga on see, et riik on viinud oma asutused maakondadest välja ja sellega koos on sealt kadunud ka kõrgepalgalised töökohad.
Viimastel aastatel Eestis arendatud lairiba internetiühendus loob väga head tingimused kaugtööks. Maavalitsuse hoones ja tegelikult igas omavalitsuses leidub ruume, kuhu oleks võimalik luua kaugtöökohad.
Riik peaks tegema selge otsuse, et igast ministeeriumist või riigiasutusest moodustavad kaugtöökohad kümnendiku. See loob võimaluse, et haritud ja natuke paremat palka saavad inimesed saaksid oma tööd teha kodukandis ega pea tingimata koonduma keskustesse.
Meil oli periood, kus kõiki ametkondi koondati nelja regioonikeskusse ja sellega koos kaotati hulk töökohti nii maakonnakeskustes kui kohalikes omavalitsustes. Selle osaline tagasipööramine on asi, mis ei nõua erilisi kulutusi, kuid looks eelduse, et kõrgkoolis käivad noored mõtleksid maale, kodukohta tagasitulekule.
Weinrauch: Me näeme maaelus praegu 1990. aastate alguses läbi viidud põllumajandusreformi ja pankrotilaine tagajärge — inimeste massilist lahkumist maalt. Seda on tagasi pöörata väga raske, sest omaaegne läbirääkimine Brüsseliga tootmiskvootide ja abifondide üle oli väga vilets.
Töökohti põllumajanduses vähe
Kokk: Sellest hetkest, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, on otsetoetused põllumajandusele väga palju suurenenud. Tänu sellele pole põllumajandussektor tehnika poolest mitte kuidagi viletsam kui mõnes teises riigis.
See on omakorda loonud teise probleemi – töökohtade arv on põllumajanduses vähenenud, sest tehnikat on nii palju kasutusele võetud. Uued töökohad on aga tavaliselt loodud linnades, mitte maal.
Weinrauch: Ma räägingi inimestest, mitte tehnikast. Põllumajanduses oli kunagi kaasatud 30 protsenti tööealistest, praegu ainult kolm protsenti.
Kokk: Meie viga on selles, et kohalike omavalitsuste ülesandeks pole tegeleda ettevõtluse arendamisega. Omavalitsused püüavad sellega küll tegeleda nii palju kui võimalik, kuid neil pole selleks vahendeid. Küll on abimeetmed loodud tööstusparkide arendamiseks, piiriäärsete alade toetuseks ja kindlasti on piirkondade arengut mõjutanud Leader-programm.
Jõgeva poolt vaadates on oluline see, et varsti on kõik kolm Tartusse viivat teed renoveeritud – Kaarepere-Tabivere teele on ka ehitaja välja valitud. Tänavu jõuavad ka esimesed uued rongid Eestisse ja ma olen alati arvanud, et nende käikuminekuga saab näiteks Kaarepere endale uue elu sisse.
Kui rongid hakkavad kiiresti ja piisavate peatustega sõitma ja teed on head, siis hakatakse ka linnast välja rohkem ehitama, sest Tartu linnas pole enam elamutele vaba maad või on see liiga kallis.
Hästitasuvad töökohad
Riik saab suunata maale oma töökohti ja arendada taristut, kuid mida kohalikud omavalitsused saavad teha elanike arvu suurendamiseks?
Astel: Omavalitsusel on selles osas üsna väike roll. Rahvas koondub ikka sinna, kus on tööd. Kuni viimase sõjani oli Eesti rahvas maarahvas, kuid sõda ja hilisem kollektiviseerimine tõmbas inimesed maalt linna elama. Pisut hakkas asi taastuma 1970. aastatel, kui põllumajandus sai jalad alla, tekkisid uued töökohad ja tõusid palgad. Mind tõi näiteks maale see, et kerge oli korterit saada. Kui maale tulevad uuesti töökohad, tuleb ka elu. Praegu toimub vastupidine protsess – gümnaasiume suletakse, päästekomandosid suletakse.
Öeldakse, et põllumehel läheb hästi, kuid hästi elab ainult see põllumees, kes suudab suure mahuga toota. Kui Narvas lihtsamalt üle piiri saaks, siis elaks ka väikepõllumees, terve Peipsi äär elaks hästi. Mul käisid külalised Peterburist, neil on seal või kaks korda kallim kui meil ja nad ütlesid, et oleksid valmis kogu meie toidutoodangu ära ostma – toodagu ainult.
Kokk: Maaelu tõmbavad käima hästitasustatud töökohad. Iga riigiasutus peab endale selgeks tegema, et tal peavad olema kaugtöökohad. Põllumajandusministeeriumil on näiteks igas maakonnas esindus.
Rahaliselt ei muutu sellest ministeeriumile midagi, sest töökoha maksumus jääb samaks. See pole nii keeruline, sest näiteks
See on aasta-paari küsimus, mil iga omavalitsuse keskuses on lairiba internetiühendus, mis loob kõik võimalused kaugtööks. Kui korraliku palgaga noor riigiametnik saab maal teha kaugtööd, siis ta loob seal pere ja ehk hakkab tema teine pool tegelema näiteks eraettevõtlusega.
Kui omavalitsused saavad endale bilanssi võtta riigimaad, siis saavad nad kasutada seda ka tööstusparkide ja elamukruntide rajamiseks. Omavalitsustele tuleb anda need võimalused, sest nemad on kohalikud kompetentsikeskused, olenemata sellest, kas vald on suur või väike.
Ettevõtjad linnast välja
Astel: Kui me ei laseks EASi raha Tartusse, Pärnusse, Tallinna, Harjumaale, vaid suunaksime mujale, siis oleks see küllalt tõhus viis, kuidas ettevõtjad linnast välja tuua.
Kokk: Tartu on meie tõmbekeskus ja kõik teed viivad sinna. Kui teevõrk ja ühistransport on korras, siis pole ka Palalt laupäeviti Tartus poodides käimine mingi küsimus. Kui me loome võimaluse kiiresti liikuda, siis elada on ju mõnusam maal, mitte linnas.
Weinrauch: Meil jäi vallas eelmisel aastal elanikke kümne võrra vähemaks. Põhjus on lihtne: need olid Tallinna inimesed, kes olid end Palale sisse kirjutanud, kuid nad lahkusid detsembri viimastel päevadel tänu sellele, et Tallinnas saavad nad nüüd maamaksust vabastuse. See on Tallinna linna poolt hästi läbi mõeldud otsus, sest linn saab nende inimeste tulumaksu endale.
Ainsad head asjad, mis meil on veel jäänud, on väike põhikool ja korralik lasteaed. See annab Tartus tööl käivale inimesele turvatunde, et tema laps on hoitud.
Ümber linnade asuvatel satelliitvaldadel pole häda midagi. Tabivere on muutunud Tartu magamistoaks, kuid meil on Tartuga 50 kilomeetrit vahet. Kui teede olukord paraneks, siis see parandaks ka meie olukorda.
Osad inimesed koliksid sellisel juhul ehk Tartust välja?
Kokk: Lootus on sellel, et kui taristu on korralikult välja arendatud ja omavalitsused suudavad luua elamukruntide piirkonnad, siis tekitab see võimaluse maale elama asuda. Euroopa statistikud on välja arvestanud, et 30-40 minutit on sõiduaeg töö ja kodu vahel, mille inimene on valmis igal juhul kulutama, kuid kui see aeg on pikem, hakkab ta mõtlema, kas vahetada töö- või elukohta.
Weinrauch: Küsimus on selles, kas me pole hiljaks jäänud, sest inimesed on perede viisi Eestist lahkunud ja ma ei usu, et me neid enam tagasi saame.
Kokk: Eks peame tunnistama, et magasime selle aja maha. Kui varem konkureerisid vallad omavahel, kellel on uhkem koolimaja ja võimla, siis nüüd konkureerime me Soome, Norra ja Rootsiga, nende tingimustega, mis on seal loodud, ja nende palgatasemega. Seda ei kujutanud keegi ette ega osanud aimata, et majanduslanguse ajal nii palju spetsialiste Eestist ära läheb. Lootus, et nad kõik tagasi tulevad, on väike.
Aga eks linnastumine on üleilmne protsess ja vaevalt õnnestub seda tagasi pöörata. Linnas ja selle ümbruses elatakse ka tulevikus natuke paremini kui kaugemates kantides.
Küsis ARVED BREIDAKS
