Kuigi elame demokraatlikus riigis, näitab apteegireform, mis võib tavakodaniku kodust ja varast saada, kui päevavalgele ilmub keegi, kellele meeldib tema kodu, mida ta on terve elu ehitanud ja arendanud, või vara, mida ta on kogunud.
Reformi puhul korrutatakse, et seda tehakse tavainimese parema elu ja ravimite kättesaadavuse pärast. Minu hinnangul, kes ma ostan iga kuu suure summa eest ravimeid, on selline põhjus silmakirjalik, sest on teada, et ravimiturg on Eestis kõige rohkem reguleeritud turg üldse.
Hulgimüüjatele ja apteekritele on ette kirjutatud piirhinnad, millega nad võivad ravimeid müüa. Kuulen iga kuu apteekritelt, et sellinegi ülereguleerimine on ebaõiglane, sest elame siiski demokraatlikus, liberaalse majandusega riigis, kus selliseid asju olla ei tohiks.
Kui meediakajastust vaadata, jääb poliitikute ja ametnike sõnavõttudest kõrvu hoopis reformi teistsugune põhjus: Eestis elav ettevõtja, kes teenib metsikult suuri kasumeid, tegevat seda meie kõigi arvelt.
Mis me siit välja loeme? Ikka seda, et Eestis tegutseb võimupiruka juures palju poliitikuid ja ametnikke, keda teeb kadedaks, kui keegi riskib ettevõtjana kogu oma varaga, kuid teeb seda õnnestunult, sest teenib kõigest hoolimata kasumitki.
Teeme parema reformi!
Ravimituru reguleerimisega taotletakse seda, et hulgimüüjatel poleks õigust apteeke omada ja proviisoril ei tohiks neid olla rohkem kui viis. Selline süsteem pidavat ravimiturul konkurentsi tekitama ja ravimite hinnad alla tooma.
Kuna ravimid on inimesele eluliselt tähtsad, on ka reformi loojate idee igati üllas. Kuid eluliselt on inimese jaoks kõige tähtsam toit, milleta ei saa keegi hakkama. Samas on teada fakt, et iga päev nälgib Eestis enam kui 30 000 last just seepärast, et nende vanematel pole piisavalt raha, et süüa osta.
See näitab, et toiduainete hinnad on liiga kõrged. Kui hinnad sarnase ravimiturgu reguleeriva reformiga alla tuua, oleks meil vähem nälgivaid lapsi. Teadlased on tõestanud seose: kui inimene elab lapsepõlves pidevas näljas ja stressis, avalduvad tal täiskasvanueas mitmed kroonilised haigused.
Järelikult, mida odavam on toit, seda enam on see kättesaadav, lapsi nälgib vähem ja meie ühiskond on tervem. See tähendab, et ravimeid poleks vaja nii palju osta. Järelikult tuleks toidukaupluste reformiga riigile ja rahvale topeltkasu.
Lööme kõiki ühe puuga
Kui poliitikud ja ametnikud tahavad ravimiturgu reguleerida, siis võiks täpselt samamoodi teha toidukaupluste turuga. Näiteks tegutseb Eestis ettevõtja, kellel on palju maad, kes kasvatab teravilja, millega toidab oma laudas loomad, kelle viib hiljem endale kuuluvasse tapamajja, kust nad jõuavad tema omanduses olevasse lihatööstusesse ja sealt edasi tema kauplustesse üle Eesti.
Nagu aru saite, on ühe ettevõtja käes terve ahel toidu kasvatamisest valmiskauba müügini. See oleks ju piisav põhjus toiduaineturgu reguleerida.
Kui mõtet edasi arendada, peaks samamoodi reguleerima kütuseturgu, sest kütus on samuti inimeste heaolu jaoks oluline kaup. Samas on ka kütusehind ning selle kujunemine inimestes palju kõhklusi ja ebaselgust tekitanud.
Lisaks on vaja põllumajandustki reformida: tuleb kaotada suured põllumajandusettevõtted ja soodustada väiketalude loomist, et valdkonnas tekkiks suurem konkurents.
Suurus teeb hinna odavaks
On selge, et mida suuremad ettevõtted turul tegutsevad, seda odavamad on hinnad. Mäletame ju seda, kuidas suured kaupluseketid on väikesed kauplused oma hinnapoliitikaga välja söönud. See juhtus seepärast, et väikestel kauplustel olid sisseostetavad kaubakogused väikesed, kuid ühiku hind kallis, ja nad ei suutnud konkureerida kauplusekettidega, mis said klientidele odavamalt kaupa müüa.
Kütuseturul toimus täpselt sama protsess: suured tanklaketid suretasid tänu oma odavamale hinnale väikesed lihtsalt välja. Miks me siis loodame, et me ravimiturgu reguleerides ei tekita olukorda, kus väikestel apteekidel on kõrgemad kulud, mis tõstab ravimite hinna veelgi kõrgemale kui see on. Viimasel ajal on tähelepanu pööratud väga madalatele hindadele, millega suurtele klientidele ravimeid müüakse.
Töötasin kunagi kütuse hulgimüügifirmas ostujuhi ja logistikuna ning tunnistan, et müüsin mõnele suurele kliendile kütust odavamalt, kui seda ise firmasse sisse ostsin. Põhjus oli lihtne: kui tahtsin suurkliente võita, siis pidin nii tegema.
Tavaliselt müüsin suurklientidele 5 kuni 10 korral kütust kahjumiga, kuid selle ajaga kasvatasin püsipartnerlussuhte, kus kliendil polnud enam vahet, mis hinnaga ta minult kütust ostis. Seega sain edaspidi talle kirjutada arve, mis tähendas minu tööandjale ainult suure kasumiga tehinguid.
Meie kodud on ohus
Eesti on viimased 30 aastat olnud demokraatlik riik, mis austab eraomandit. Praegune ravimituru reform näitab aga, et tegelikkuses pole see enam nii, sest kui riik näeb, et tal on vähe raha ja kusagilt on vaja kokku hoida, on meie kõigi eraomand ohus ja võib ühel hetkel haamri alla minna.
Kui aus olla, siis töövõimereform tehti samuti selleks, et töötukassal oli tekkinud suur rahavaru, mida riigil oli vaja ja reformiga panid poliitikud ning ametnikud sellele käpa peale. Pensionireformiga kaotavad samuti lõpuks tavainimesed ja võidab riik. Pensionifondide näol on samuti tegemist suurte kogunenud summadega, mida riik tahab omale saada, muud midagi.
On selge, et riigil on töökäsi vähe ja kulu tekitavaid pensionäre palju. Näha on, et sellest tulenevad probleemid muutuvad üha suuremaks ja rõhuvad aina rohkem riigieelarvet.
Uskuge, üsna pea tõuseb maamaks, tulevad kinnisvara- ja varamaks ning pole ime, kui mõeldakse välja veel kümneid salakavalaid makse, seadusi ja reforme, mis lõpuks viivad selleni, et meie kõik jääme mingil moel oma kodust ilma.
Ja seda kõike nimetatakse lõpuks süüdimatult lihtsalt poliitikaks.
Toomas Reisalu, ratastoolis invaliid
