Tartu näitel võin küll öelda, et koolide kevadkontserdid, kus õpilased näitavad, mida nad huviringides on õppinud, on lastevanemate hulgas populaarsed. Oma mainest huvitatud koolis on ka huvitegevus väärtustatud. Oleks kitsarinnaline arvata, et huvitegevus on pelgalt noorte vaba aja sisustamiseks. Koolitöö kogemustest tean, et noorte tunnustusvajadus on väga suur. Akadeemiline suutlikkus ei ole kõigil nii hea, et selle kaudu tunnustust leida. Ent võimalus huviharidust saada ja endale meelepärast tegevust leida peab olema kõikidel laste, hoolimata nende elukohast ja vanemate rahakoti suurusest.
Eelmisel aastal uuringuagentuuri Faktum poolt läbi viidud küsitlusele vastanud nimetasid kolme põhilise takistusena huviharidusega tegelemisel rahaliste võimaluste piiratust, ajapuudust ja kaugust elukohast.
Aprillis tööd alustanud valitsuse programmis on fikseeritud riiklik ringiraha 2000 krooni aastas igale 6 ? 19-aastasele lapsele ja noorele. Selle raha administreerimine hakkab toimuma omavalitsuste kaudu. On lootust, et “ringiraha? eelnõu jõuab Riigikogu kultuuri menetlusse veel enne suurt suve. Olemasoleva koolitusloaga huvikoolide korral ei tohiks tekkida olulisi probleeme. Küsimused tekivad eelkõige muude huvitegevuse vormide korral ja omavalitsuste nõrga koostöövalmiduse puhul.
Riikliku ringiraha kehtestamise järel muutub eriti oluliseks huvihariduse kättesaadavuse nõue. Kõigil on õiguspärane ootus saada võrdelt koheldud. Vaatasin korraks registrisse ja leidsin sealt vaid 15-20 vallavalitsust, kes on kirjas huvikooli pidajatena. Huvikoole on Eestis aga 300 ringis. Seega võib järeldada, et maapiirkondade noortele jääb huviharidus mõnevõrra vähem kättesaadavaks. Pean eelkõige silmas valikuvõimalusi ja huvikoolide võrgustikku. Maal on huviharidus infrastruktuuri tõttu paratamatult mõnevõrra kallim kui linnades. Kooliringid, mis on reeglina õpilastele tasuta, peaksid maal muutuma veelgi olulisemaks. Ja lihtsam on lahendada transpordiküsimused, kui luua maale uusi huvikoole.
2000-kroonine riiklik ringiraha on oluliseks abiks omavalitsustele, kellel on kohustus tegeleda huvitegevuse korraldamisega. Kui osades omavalitsustes rahapuuduse põhjendusel huvitegevust seni ei toetatud, siis varsti ei saa seda enam ettekäändeks tuua.
Lõpetuseks tahaksin puudutada veel ühte teemat. Huviharidust korraldades ei arvestata meil lapse sooga. Poistele on tehnika-alad vähe kättesaadavad. Loomulikult on tehnikaga seotud huviharidus kallis, aga ega muusika ja kunst odavamad ole. Reaal- ja loodusainete osakaalu tõstmine õppekavas on selgelt seotud sooviga suunata majandust teadusmahuka tootmise suunas. Nii on ka tehnikaalane huviharidus kaugemaleulatuvate mõjudega kui vaid elavaloomulistele poistele meelepärase tegevuse pakkumine.
HELMER JÕGI,
riigikogu liige,
Reformierakond
