Fraktsioonide esindajad palusid kõnepulti astudes peaaegu eranditult lisaaega, et põhjendada oma vastuseisu Kodanikuühiskonna Sihtkapitali seaduseelnõule, aga jäid sealjuures hätta.
Tegelikult oli asi selge. Nii võim kui raha, mis põhiseaduse ja ühiskondliku arvamuse kohaselt peaks kuuluma rahvale, on asjad, mis meeldivad ka poliitikutele. Seetõttu ei
saanud Riigikogu lubada otsustamise ja rahajagamise juurde kedagi teist.
Lisaks taolisele “kõhumoraalile” motiveeris poliitikuid otsuse tegemisel ka üks teine, nõukaajast pärinev stamp. Et riik on parim peremees. Res Publica ei ole seda kunagi arvanud. Ja seepärast seisame kindlalt tugeva kodanikeühiskonna kujunemise eest, teenuste osutamise õiguse üleandmise eest kolmandale sektorile ja kirikule koos väärilise tasuga töö eest ning iga asjasse puutuva inimese ja inimühenduse kaasamise eest teda puudutavate otsuste tegemise protsessi.
Nii läks istungil veelahe mitte isegi erakondade vahel, vaid pigem post- ja pseudokommunistliku ja tulevikku suunatud neokonservatiivse maailmavaate vahel. Uue ja vana poliitika vahel. Minu poolt pikka aega austatud Jaak
Allik leidis, et hasartmängumaksust laekuvat raha ei saa omavalitsustelt ja riiklikelt institutsioonidelt ära võtta. Mina väidan, et saab ja isegi peab. Lugupeetud kolleegi poolt loetletud institutsioonid peavad
saama ja saavadki rahastatud teistest allikatest. Kurvad näited Kultuurkapitali minevikust, millele Riigikogu kõnepuldist viidati, ei anna samuti alust uute kodanikualgatusel põhinevate initsiatiivide tõrjumiseks.
Ka ei jaga ma Janno Reiljani poolt väljendatud skeptitsismi
korruptsioonivaba nõukogu loomise võimalikkuse suhtes. Usun jätkuvalt, et enamik inimesi suudab langetada ausaid otsuseid ning ei mõtle selle juures tingimata kõhuga, nagu enamik eesti erakondi näivad mõtlevat.
Osa esinejaid laskus koguni labase valeni, väites, et eelnõu esitati kuidagi kiirustades ja salaja. Ometi on igale kodanikuühiskonna arengut jälginud inimesele teada, et hasartmängumaksust laekuvate vahendite jaotamise kord
tuleb ümber vaadata ning et Kodanikeühiskonna Sihtkapitali asutamine on selleks hea võimalus. Enne seaduseelnõu arutamist Põhiseaduskomisjonis (kus
eelnõuga edasitegelemise otsustamisel jagunesid hääled täpselt pooleks) kirjutas Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse tegevjuht Agu Laius kodanikeühenduste veebipõhises arutelus järgmist: ? Konkreetselt fikseerimata strateegia ja poliitika puudumise tõttu ongi kujunenud selle rahajagaja
tööpraktika rahaeralduse otsuste tegemisel äärmiselt subjektiivseks, sageli ka poliitiliseks, isegi poliitiliseks korruptsiooniks.? Kas saab veel selgemini väljenduda? Hasartmängumaksu nõukokku kuuluvad praegu kuus Riigikogu liiget ja kolm tippametnikku haridus-, kultuuri- ja sotsiaalministeeriumist.
Ma pean äärmiselt oluliseks, et kodanikeühendustele projektipõhiselt
eraldatavad vahendid depolitiseeritakse ja et ühenduste esindajad otsustamisse kaasatakse.
Ka on vale korduvalt kõlanud väide, nagu ei oleks seaduseelnõu puhul kaasatud
kodanikeühendusi või kuulatud nende arvamusi. Tule taevas appi!
Põhiseaduskomisjonis 27. septembril toimunud arutelus osalesid ka viidatud Agu Laius, Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu tegevjuht
Kristina Mänd ning Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua esinduskogu esimees Margit Rosental! Vahetult enne suure saali arutelu käsitles eelnõuga seonduvat ja peatselt toimuvat ühenduste suurkogu ka EMÜ
Esinduskogu koosolek. Sellele järgnenud ja eelnenud aruteludele oli palutud ka mitmeid eksperte.
Mittetulundusühenduste Ümarlaua IV Suurkogul 20. novembril 2004. toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ideed ning seadis oma esinduskogule ülesande eelnõu välja töötada ligi 200 ühendust. Ümarlaudadel, kus edaspidi eelnõud arutati, osales läinud aastal 400 ühendust.
Demokraatias valitseb enamuse tahe. Antud juhul oli enamuse tahe väljaspool parlamendisaali lihtsalt erinev enamuse tahtest parlamendisaalis. Ja sellest on kahju.
Riigi tugi kodanikuühendustele ei ole heategevus. See on riigi kohustus. Mitte kunstlike pseudoorganisatsioonide toetamine ministeeriumide ülesannete täitmiseks, vaid vabaühenduste ja nende kaudu väärika ja vaba ühiskonna
arengus osalemine. Avalik võim ei ole asi iseeneses ega püha lehm. Avalik võim on vahend demokraatia tegelikuks kehtestamiseks riigis.
AVO ÜPRUS,
Riigikogu liige, Res Publica
