Me ootasime eesti keele riigieksamit pikisilmi 7 kuud – liialdamata septembri algusest peale. Õpilastele on see esimene päris proovikivi, kus vastutus on ühtäkki täielik. Samas kogevad nad eksamiteperioodil teatud õlatunnet, isegi vendlust, sest üheskoos õpitakse veel viimaseid reegleid ning pabistatakse ühise ärevuse ja närvikõdini välja.
Õnneks kulmineerub kogu episood ilusa pidustusega astronoomilise suve esimestel päevadel. Jah, põhimõtteliselt ei olnud sel aastal mitte midagi teisiti. Või siiski?
Olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning sel aastal tuli kevad tõesti teisiti. Isegi, kui minu õpilased aprillikuist eksamit väga pingsalt ei oodanud, siis mina küll. Pole see periood vaid abiturientidele valus, kuid ühtlasi põnev, aga ka minule samamoodi. Kandsin sel aastal eriti uhket ja vastutusrikast ülesannet: viia eksamile kolm paralleeli abituriente. Asusin juba septembri esimestel päevadel sihikindlalt „rindele“, et noored pead nagu supipajad kevadeks kõige hea ja tervislikuga täita. Olime just lõpuspurti alustamas – vaid viimased täiustused veel –, kui 12. märtsil 2020 kuulutati välja eriolukord ning koolid suleti.
Noored jälgisid uudiseid
Mäletan üht oma esimestest selgetest mõtetest: kas eksamid jäävad ära? Ja oh, kui palju erinevaid vastuseid sellele küsimusele saime järgnevatel nädalatel. „Ei toimu“, „Jäävad ära ja tehakse vaid ülikoolide sisseastumiseksamid“, „Riigieksamid ikkagi peavad olema“, „Vist tehakse vabatahtlikuks“. Ka noored jälgisid uudiseid järgmistest valitsuse otsustest tähelepanelikumalt kui eales varem ning iga kõrgemalt tulnud ideede avaldamisega löödi emotsioonid uuesti lõkkele. Ka minu enda omad. Ilmselt olen nõrganärviline, aga õpilaste mured sellest, kuidas ses olukorras edukalt jätkata, läksid mulle korda. Ja nii me seiklesime kaks ja pool kuud emotsioonide küüsis nagu Ameerika mägedel.
Ning oi, mida teeb emotsionaalne ebastabiilsus motivatsiooniga! Edaspidi ei kipu ma õpilastele põhjalikuma analüüsita motivatsioonipuudust ette heitma, sest kogesin seda ise väga eredalt nädalate kaupa. E-õppe esimestel päevadel ei lasknud ma oma sisemisel kindlameelsusel kustuda, sest kõik on ju võimalik veebi teel lahendada. Läheb vaid veidike aega ümberõppimiseks, aga olen ju kiire kohaneja, see pole probleem. Nii ei olnudki alguses ka abiturientide motiveerimise ja nende ärakuulamisega probleeme. Jah, murelike õpilaste ja soovitusi vajavate vanemate kirjad langesid kohe nagu raske kivi mu peale, kuid selle all siplesin kaks esimest nädalat siiski üsna edukalt. Samal ajal lugesin uudiste vahendusel valitsuse ebakindlusest järgneva kohta ning see tunne ronis ka minu sisse.
Alustasin siiski ereda leegiga: veebitunnid igal nädalal, samas jätkates tundide põhjaliku ettevalmistusega, lisades võimalused õpilastele tagasisideks – töö pidi jätkuma eduka eksamisoorituse nimel. Kuniks 20. aprillini, kui pidi riigieksam tegelikult toimuma. Olin ju 7 kuud valmistunud selleks kuupäevaks. Plaanid ja tempo oli valitud sellest päevast lähtudes. Võib ju mõelda, et kõlab nagu väike tirts, kes poes ei saanud ihaldatud mänguasja? Sellisel mõtlejal pole ilmselgelt aimugi, mida tähendab eesti keele õpetaja töö, kus põhirõhk on teksti analüüsil ja parandamisel. Igatahes kustus minu ere leek, kui kõikide teiste koolikohustuste kõrval olin olukorras, kus tuli teha topelttööd sisemise motivatsiooni põhjal. Õpilased vajasid jätkuvaid veebitunde, et nende endi motivatsioon eksamini kuidagigi säiliks, seega tuli jätkata. Mõtlesin, et arstid on veelgi tublimad, püüdsin mitte vinguda ja jätkasin.
Eksamipäevaks väsisime kõik: nii õpilased kui mina. Minul kadus küll mure nende eksamisoorituse pärast, kuid valdaval osal noortest pakitses ka see tunne endiselt südame all.
Rihm lasti lõdvemaks
Eriolukorra vältel on tänatud paljude valdkondade inimesi, n-ö eesliinitöötajaid. Ma arvan, et me pole piisavalt tänanud tänavusi abituriente. Enamik sai oma emotsionaalse väsimusega parimal võimalikul moel hakkama. Reedel kirjutas eesti keele eksamit 8124 abiturienti, rohkemadki veel on otsustanud teha matemaatikaeksami sel reedel. Nad otsustasid eksamite kasuks, sest sihivad teadmisi edasi püüdma ülikooli. Võib-olla on just nende seas helged pead, kes tulevikus meie majanduse, IT- ja ebavõrdsuse probleemid lahendavad. Ning kuigi kirjanditeemadega tehti noortele justkui allahindlust, siis tegelikult on meil palju abituriente, kes suudavad asjalikult arvata ka kõvade teemade kohta, nagu tehnoloogia, majandus, keskkond, propaganda. Mis sellest, et nad mai lõpuks läbimõtlemata väljaütlemistega korralikult ära väsitati. Eesti keele riigieksamist jäi iseeneslikult mulje, et Innove lasi rihma lõdvemaks, aga mina seda ju ei teinud.
Küll aga pärast pendeldamisi lõpupidustuste teemal võib valitsusele „enne ütlen ja siis mõtlen“ idee aktuste tühistamise kohta ehk andekski anda, sest nagu ikka, kui lõpptulem on positiivne, kipub halb mälust kustuma. Nagu muinasjuttude lõpuski – kõik on õnnelikud ja elatakse edasi. Suve keskpaigas saame siiski tagasihoidliku võimaluse üksteisele õlale patsutada, sel aastal eriti tugevalt, sest pingutamist oli igatpidi rohkem. Ja elu lähebki edasi.
VERONIKAUIBO,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
