Riik on haldussuutmatu ja vabandustega, et tegemist on täiesti uue lähenemisega maavanema ülesannetele, olukorda ei paranda.
Kes siis on ikkagi maavanem ? kas riigi käepikendus või poliitiline figuur, kelle valivad ametisse kohalike omavalitsuste juhid? Kui võimuliidus oleks selgus, miks siis maavanemate ametissemääramisega on nii kaua viivitatud?
Luik, haug ja vähk
Vooremaa on mullu novembrist oodanud rahvaliitlasest regionaalminister Jaan Õunapuu arvamuslugu teemal, kas maavanem peaks kuuluma mõnda poliitilisse parteisse või olema neutraalne riigiametnik. Seda artiklit ei saa Vooremaa lugejad kunagi lugeda. Vähemalt teatas nii mõni nädal tagasi ministri nõunik. Minister lihtsalt ei saa oma arvamust avaldada, sest maavanema institutsiooni tuleviku kohta on valitsusliidu kõigil osapooltel diametraalselt erinevad seisukohad.
Rahvaliit ei taha kuidagi loobuda võimalusest, et kohalike omavalitsuste juhid maavanema ametissemääramisel oma jah- või ei-sõna öelda ei saa. Olles paljudes kohalikes omavalitsustes võimul, näeb Rahvaliit maavanema kandidaadi kooskõlastamises oma mõjuvõimu. Partei mõjuvõimu vähenemist aga ei saa kuidagi lubada.
Riigikogu põhiseaduskomisjonis olevat aga olukord selline, et kui Rahvaliit oma heakskiitu ei anna, ei saa väidetavalt ka maavanemate küsimuses midagi ette võtta.
Reformierakond toetab küll maavanemate jätmist siseministeeriumi alluvusse, kuid neid ei paista kuidagi innustavat võimalik maavanema valimine avaliku konkursi teel, mida jälle sooviks Res Publica. Viimane tahaks maavanema jätta siseministeeriumi osakonnajuhataja staatusse, kusjuures ametissenimetamisel poleks kohalike omavalitsuse juhtidel võimalik kaasa rääkida. Maavanem valitakse ametisse avaliku konkursiga. Kes aga on konkursi komisjonis? Kui poliitikud, siis pole see ju avalik konkurss, vaid kellegi poliitiline tahe.
Niisiis, peamine vaidlus käib selle üle, kas maavanem on riigi või teatud määral ka omavalitsuste esindaja.
Rahvaliit või Res Publica?
Tulles tagasi regionaalminister Jaan Õunapuu raskete valikute juurde, peab paraku tõdema, et endine maavanem ei sobi kuidagi regionaalministriks, kes peaks oma endiste kolleegide saatuse üle otsustama. Kabinetivaikuses võib paljugi kokku leppida, kuid näost näkku ta endistele kolleegidele ilmselt öelda ei söanda, et nende ametikohad lähevad konkursi alla ja üsna tõenäoliselt nad neid enam ei saa.
Vürste oma väikeste vürstiriigikestega pole Eestile vaja. Samuti pole vaja, et võimulolijad jagaksid viisteist maavanema kohta nii, et iga partei saaks viis. Siis oleks ju lisaks parteistaapidele veel igal võimuliidu parteil viies maakonnas oma rakuke, kusjuures seda peetaks üleval maksumaksja raha eest, parteikassa ei peaks sentigi välja käima! Ja loota, et see rakuke ainult riigiasju ajaks, on tõeliselt sinisilmne ootus.
Kui sündmused maavanema institutsiooni ümber ülalkirjeldatud pöörde võtaksid, jagavat Jõgeva maavanema kohta praegu väidetavalt Rahvaliit ja Res Publica. Veel pole teada, kes peale jääb.
Vooremaa küsitlus näitas, et maavanemat on vaja. Ta peaks suutma oma piirkonna arengule tublisti kaasa aidata.
Miks maavanem ei võiks olla riigiametnik, nagu neid on Eestis sadu ja tuhandeid? Mida on maavanema ülesannetes nii erilist, et ametnik selle tööga toime ei tuleks? Miks maavanem ei võiks olla riigi poliitika ühtlustaja? Miks peaksid kohaliku omavalitsuse juhid maavanema kandidatuuri kinnitama? Kas me valime ministeeriumi osakonnajuhatajaid? Miks maavanem peaks olema poliitiline figuur, kes näiliselt on nii sõltumatu, et temast midagi ei sõltu?
Eelmise nädala lõpus selgus, et Rahvaliit on valmis kompromissiks: maavanemad hakkaksid töötama regionaalministri alluvuses, nende ametissenimetamine jääks aga valitsuse pädevusse. Rahvaliit on taganenud nõudmisest, et maavanem oleks ka omavalitsusliidu esindaja riigi ees. Maavanemate pädevust Rahvaliidu kompromissettepaneku kohaselt ei muudeta. Olukord maavanema staatuse ümber on juba tõeliselt jaburaks muutunud. Piinlik on, härrased.
HELVE LAASIK, Vooremaa peatoimetaja
