Riigi piirid pole unistuste piirid

Andra Aus on 22aastane Jõgevalt pärit noor neiu, kes õpib Suurbritannias muusikaliteatrit. Ta on julgenud oma unistuse teoks teha.


Andra õpib Liverpooli lähedal, Ormskirki nimelises väikses linnas, EdgeHill’i ülikoolis. See kool on vaid 10 aastat tegutsenud kõrgkoolina ning Andra oli esimeste õnnelike tudengite seas, kel avanes ülemöödunud aastal asuda seal õppima muusikaliteatrit. See tähendab, et neile õpetatakse nii laulmist, tantsimist kui ka näitlemist. “Natuke oleme katsejänesed, kuna oleme esimene kursus sellel erialal, aga iga aasta pealt on näha, kuidas see õppekava läheb aina paremaks,ˮ ütles Andra.

Et ta tahab tegeleda muusikaliteatriga, sai Andra aru alles 12. klassi keskel. Selleks hetkeks oli ta aga hiljaks jäänud avalduste saatmisega Suurbritanniasse. “Ma ei näinud varem seda võimalust. Mul oli tunne, et riigi piir on unistuste piir,” ütles Andra. Praeguseks on neiu veendnud, et isegi kui ta oleks läinud mõnda Eesti muusikakooli laulmist õppima, oleks ta vale eriala valinud.

Vaheaasta viis unistuste erialani

Aasta enne ülikooli minekut võttis Andra vabaks ja elas Cardiffis. Neiu tunnistas, et kui ta poleks võtnud vaheaastat, oleks täiesti vale eriala õppima läinud – filosoofiat. Kui aeg jõudis vaheaastal taas sinnamaani, et algas ülikoolidesse kandideerimine, sai Andra Suurbritannia reeglite kohaselt välja valida viis ülikooli, kuhu saata avaldus. Kõigist viiest valitust koolist kutsuti Andra ka katsetele. Et katsed sealsetes kõrgkoolides maksavad ja rongisõit on ka kallis, valis Andra neist kolm, kuhu läks.

Valituks osutunud ülikool oli Andral tegelikult juba siis, kui ta veel Eestis elas, silma jäänud. “Välistudengina on esimene asi mida sa vaatad, kodulehekülg. Ja sellel ülikoolil oli nii ilusasti kõik ära kirjeldatud, mis seal toimub. Lisaks on ülikoolilinnak nii ilus. Täpselt nagu unistuste Ameerika filmides,” rääkis Andra.

Katsetel pidi laulma, näitama liikumist ja kirjutama väikese essee, miks ta tahab just seda ala õppida. Vastu võeti 36 inimest. Praeguseks on osad aga lahkunud, nii et alles on Andra kursusel alla 30ne õpilase. Teisel aastal võeti samale erialale vastu juba 60 õpilast. Andra kursusel on lisaks temale väljastpoolt Suurbritanniat veel kaks inimest ‒ poiss Hispaaniast ja tüdruk Hong Kongist. Andra ei tea, et seal ülikoolis veel mõni eestlane õpiks. Lähimatest naabritest on ta seal kohtunud vaid ühe lätlasega.

Nädalas on Andral tantsutunnid, kus õpitakse tehnikat ja koreograafiat. Laulutunnid rühmaga, kus õpilakse ühiselt laule ja individuaalsed ehk personaalsed hääleseade tunnid. “Nende tundides katsetatakse, millised laulud sulle kõige paremini sobivad,” seletas Andra. Lisaks õpitakse näitlemist läbi laulu, kus katsetatakse laulmise ajal erinevaid näitlemistehnikaid.

Üks Andra lemmiktunde oli muusikaliteatri kirjutamine. Klass jagati rühmadeks, mis pidid meeskonnas valmis kurjutama pooletunnise etenduse. “See oli väga lahe. Midagi sellist tahaks ma tulevikus ka ise teha,” ütles Andra. “Muusikaliteatri kirjutamine ongi grupilooming, üksi seda teha ei saa.” Lisaks ise kirjutamisele mängivad tudengid seal läbi ka tuntud muusikale, esialgu küll 20minutiliste osadena. Kolmandal aastal aga valmistutakse juba täispika muusikali etendamiseks.

“Kui sa tead, et oled sada protsenti kõik endast andnud, et esinemine hästi välja tuleks, siis on lavahirm minimaalne ja ma rohkem naudin laval olekut,” kommenteeris Andra enda lavahirmu olemasolu. “Mingi lavahirm ikka on ja jääb igavesti. Suurem hirm on olla laval üksi kui rühmaga.

Naerdes meenutas Andra aega, mil õppis Jõgeva muusikakoolis. Suuremat lavahirmu pole ma vist kunagi tundnud kui seal klaveriga esinedes. “Mäletan väga hästi, kuidas esinedes kõik noodid peast ununesid ja viimast akordi kolm korda valesti mängisin,” naeris Andra.

Huvitav oli see, et kui Andra alguses arvas, et tema muusikaliteatri erialal peaksid kõik oskama mingit pilli mängida ja nooti lugeda, siis nii see tegelikult ei ole. Enamik tudengitest õpivad laulud ära kuulmise järgi ja pilli oskavad mängida peale Andra veel ainult kaks välistudengit. Andra sõnul on teda õpingute vältel tohutult aidanud see, et ta tegeles alates kuuendast klassist etlemisega. Kõige tugevamaks küljeks peabki Andra enda puhul näitlemist, seejärel laulmist ja siis alles tantsimist.

Koostöö oma ala professionaalidega

Suurbritannia süsteemi kohaselt annab valitsus laenu kõrgkooliõpinguteks. Tagasi tuleb see maksta alles siis kui hakkad tulevikus teenima summa, mis on piisavalt kõrge. Seega on Andra õpingud hetkel kaetud. Kuid kooli kõrvalt on neiu kaks aastat töötanud pitsarestoranis, kus lõpuks oli koguni vahetuse vanem. Nüüd kaalub ta töökoha vahetust. “Ma olen selline inimene, kel on kogu aeg vaja teha midagi uut. Kui ma enam ei arene, siis mul hakkab ruttu igav. Ja miks ma peaks käima tööl kui ma tunnen, et see enam mind ei arenda inimesena,” rääkis Andra.

Esimese aasta elas Andra ülikoolilinnakus. Praegu rendib neiu nelja sõbraga maja ja kiidab seda väga. “Ülikoolilinnak võib olla ikka üpris lärmakas aga mulle meeldib vaikuses magada,” kommenteeris Andra elukoha vahetust.

Ta kiidab oma ülikooli väga, sest pidevalt tuuakse neile oma ala professionaale, kelle ees peab esinema ja kes hiljem annavad häid soovitusi. Möödunud õppeaastal on Andral olnud erakordne võimalus osaleda kahes projektis, millega katsetakse uusi muusikale. “Kui kirjutatakse uus muusikal, siis seda tehakse teatud aja jooksul veel sada korda ümber. Muudetakse sõnu, viisi ja liikumist,” seletas Andra.

Nii avaneski neiul jaanuaris ja veebruaris võimalus töötada koos Suurbritannia suurte muusikalitähtedega, saada kogemusi, kontakte ja parandada uusi tulevasi muusikale enne kui need lavalaudadele jõuavad.

Kolmas aasta ülikoolis toob Andrale palju uusi võimalusi. Lõputööna on valida, kas teha mingi teoreetiline kirjatöö või midagi praktilist. “See ei pea isegi olema muusikal, võib olla ka tants või laul,” ütles Andra. Hetkel on neiul idee ühe näidendi jaoks.

“Ma olen küllalt kriitiline muusikalide osas. Ei ole palju muusikale, mis mulle läbinisti meeldiksid,” tunnistas Andra. Väga meeldib talle etendus “Kevadine ärkamine” ja esimene rokkmuusikal “Hair”. Rohkem tõmbavadki Andrat tänapäevastel meloodiatel põhinevad muusikalid, mis sobivad ka tema hääletämbrile paremini. “Mul on klassikaline lauluhääl veel välja arendamata,” tunnistas ta.

Pärast lõpetamist Eestisse ei koli

Andra on praeguseks harjunud, et peab pidevalt seletama oma päritolu. On tulnud ette ka olukordi, kus neiu on hooga seletanud Eesti asukohta ja hiljem selgunud, vestluspartner tegelikult teab, kus Eesti asub. Kuigi Andra näeb oma aktsenti takistusena, siis professionaalid on talle öelnud, et ta peaks seda kasutama oma unikaalse müügiargumendina. Sellest hoolimata peab ta õppima ära ka briti ja ameerika aktsendi. “Ühtegi negatiivset kogemust pole mul küll olnud, selle pärast et ma ei ole britt. Mul on täpselt sama palju sõpru kui teistel, kui mitte rohkemgi, ” naeris Andra. “Isegi kui ma õpin teised aktsendid ära, siis ma ei tahaks ära kaotada seda eesti oma.”

Koduigatsust neiu ei tunne. “Ma olen alati olnud hästi iseseisev ja tegus,” ütles Andra. “Vahest ikka tahaks kodust eesti toitu. Ja eks esimene aasta oli ikka raskem,” tunnistas ta. Praeguseks on Andra aga Suurbritannia eluga nii ära harjunud, tal on tekkinud rohkem sõpru ja tunneb, et kaks korda aastas Eestis käimisest täiesti piisab.

Kui enamik tema kursusekaaslasi läheb pärast lõpetamist tagasi koju, et mõelda, kus ja mida nad edasi tegema hakkavad, siis Andra peab kohe otsustama. Silmapiiril on London ja Manchester.

“Tahaksin enne ikka mingi kogemuse saada, enne kui ma peaks tagasi Eestisse tulema.” Nii loodabki Andra vallutada lavalaudu kõigepealt Suurbritannias ja hiljem ehk mujalgi. Tulevikus sooviks ta oma teadmisi muusikaliteatrist ka noorematele põlvkondadele edasi anda.

ANNIKA MAKSIMOV

blog comments powered by Disqus