Toodete ostjatena näevad omanikud keskmisest suurema sissetulekuga inimesi nii Eestis kui ka Põhjamaades.
2002. aasta 27. juulil asutatud OÜ Rewool ostis eelmise aasta detsembris ära Jõgeva villavabriku. Kuni ostu-müügilepingu allkirjastamiseni ehk alates oktoobri keskpaigast kuni detsembri keskpaigani rentis Rewool seadmeid ja ruume OÜlt Aami Teenindus.
Rewooli asutajad ja omanikud on juhatuse esimees Revo Priks ja Siim Petser. Tegevdirektorina töötab Evi Petser.
Lõnga müügil jätkab aga Rewool turul omaseks muutunud ning Tartumaal Võnnus asuva ettevõtte Evilla kaubamärgi kasutamist.
Tootmisprotsess algab villa pesemisest, mille jooksul eemaldatakse sellest mustus ja keemiatööstusele kallis tooraine lambarasv ehk lanoliin.
“Lanoliini kõrge hind põhjustab selle, et rahvuslike villaste kampsunite kudumise tarvis vaja minevat ehk mitte nii põhjalikult puhtaks pestud villa on turul pea võimatu leida. Meie vajame aga niinimetatud rahvalõnga. Eestis ei kasvatata kvaliteetset villa andvat villalammast, nagu näiteks Gotlandi hall-lammast ega Dorset tõugu lammast, seetõttu toome villa Rootsist. Uus-Merema vill meile ei kõlba, sest see on mõeldud rohkem suurtööstustele,” rääkisid Evi Petser ja Revo Priks.
Eesti lammaste vill ei kõlba
“Lammaste pidamistingimused Eestis on viletsad ja meie lambakasvataja ei oska hetkel korralikku villa toota. Meile pakutav vill on rämps ja sageli ka kaua seisnud, mistõttu sellega ei ole mitte midagi taha. Ega sõnnikust ja higist läbi imbunud villast saa turukõlbulikku lõnga kedrata ja kvaliteetseid kudumeid valmistada. Kui aga kodumaine lambakasvataja toob välismaalt sisse villalambatõud ja õpib neid ka kasvatama, siis hakkame villa ka Eestist kokku ostma. Seni aga ostame villa Rootsist,” rääkis Revo Priks.
Põllumajandusülikooli dotsendi Peep Piirsalu sõnul Rootsis villaga midagi ette ei võeta. Tema seisukoht on, et kui meie ettevõtjad saavad Rootsist villa, siis las nad toovad selle Eestisse. Aga ka Eestisse on hakatud sisse tooma hea villaga lambatõuge, näiteks Texel ja Daala. Piirsalu andmetel ei ole villapuudus tingitud villalammaste kasvatamise oskuste puudumisest, vaid asjaolust, et põhitulu saadakse ikkagi liha müügist. Pesemata villa hind kuni 15 krooni kilo (ühelt lambalt tuleb keskmiselt 3 kilo villa) katab hädavaevu pügamise kulud.
Lambakasvatuses tuleb 85-90 protsenti sissetulekust lambalihast, kuni 10 protsenti nahast ja ainult 3-5 protsenti villamüügist.
OÜ Marga Roosikasvatus juhataja Urmas Männiku sõnul müüsid nad veel eelmisel aastal, kui karja suuruseks oli 400 lammast, villa maha. Praegu aga, kui Eesti suurimas karjas on 800 lammast ja tõuge kuue ringis, ei ole nad veel otsustanud, kuidas villaga edaspidi toimida. Kui pesemata villa kilo eest makstakse 10 krooni, siis tasub seda veel müüa, 5 krooniga aga mitte.
“OÜ Rewool Jõgeva lõngavabrik töötab hetkel väga suure alakoormusega. Kui ikka villa turul ei ole, siis lõnga ei tooda. Samas on turul nõudlus lõnga järele suurem, kui me kedrata suudame. Hooajaliselt napib lõnga turul ikka päris kõvasti,” märkis Revo Priks.
Seoses Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga loodavad lambakasvatajad turu avardumisele ja villa- ning lõngatoodete hinnataseme tõusule.
Vabrik töötab alakoormusega
Vabrik, mis on võimeline töötama isegi kuni neljas vahetuses, töötab hetkel ühes vahetuses ja annab tööd kümnele inimesele. Maksimumvõimsuse saavutamise korral on vabrik võimeline tootma praeguse nelja tonni asemel kuus kuni 25 tonni lõnga. Äriplaani järgi tahetakse lähimate aastate jooksul jõuda tootmismahtudeni kuni 12 tonni lõnga ja villatooteid kuus ja 2010. aastaks 21 tonnini kuus. Sel juhul töötaks vabrik kolmes vahetuses ja annaks tööd ligi 40 inimesele.
Et Jõgeva lõngatehas oli nõukogude ajal Eesti suurim, siis on Revo Priksi ja Evi Petseri sõnul kohapeal vajalike kogemustega tööjõud vähemalt esimeseks aastaks olemas.
Pärast Eesti taasiseseisvumist seiskus enamik vabariigi villatöötlemistehastest. 2003. aastal töötas Eestis vahelduva eduga ainult kuus vabrikut. Enamik neist ei ole aga senini suutnud lahendada toodete turustamisega seotud probleeme. Kraasvillase lõnga tootmine on ni?iäri, millega suudavad lähiaastatel tegelda ainult vähesed väikesed lõngavabrikud Skandinaavias ja Eestis.
2000. aastal tarbiti maailmas 52,5 miljonit tonni kiudu, millest 60 protsenti ehk 31,7 miljonit tonni oli kunstkiud. Suurimaks kiu tarbijaks oli Hong Kong, edestades pisut Põhja-Ameerikat ja oluliselt Lääne-Euroopat. Villase ja puuvillase kiu osa kogutarbimises on aga maailmas langenud.
LISALUGU
Vill on odav, kuid lõngast käsitöötooted kõrges hinnas
Pesemata villa kilost makstakse keskmiselt 5-15 krooni. Sellest toodetud maavillase lõnga kilost küsitakse Eesti turgudel 130-150 krooni. Teatavasti kulub ühe kilo lõnga saamiseks kaks kilo pesemata villa. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel on Tallinna vanalinna kauplustes müügil olev lõng on aga palju kallim seal küsitakse kilo eest 210-330 krooni.
Tunduvalt kallimad on pealinnas ka lõngast valmistatud kudumid. Näiteks sokipaar maksab Tallinnas 60-100 krooni asemel 130 krooni ja masinal kootud kampsun 600-750 krooni.
Kinnitamata andmetel võib aga looduslike värvidega värvitud rahvusliku mustriga kampsuni eest välismaal saada kuni tuhat krooni.
Näiteks naiste viltkübara valmistamiseks kulub hinnanguliselt 150 grammi villa. See kübar maksab aga poes veidi alla 400 krooni.
Nende toodete eripäraks on, et nende omahinnast moodustavad nn lõviosa esemete valmistamise ja turustamisega seotud kulutused.
Eestis on kootud esemete valmistamisega kaudselt seotud ligi 5000 inimest, mis ei kinnita laialt levinud väärarvamust, nagu hakkaks meil käsitöö hääbuma.
RAIVO SIHVER
