Selleks, et kepsutada tantsurütmis elu hallikarvalisest proosast heleroosasse õitsvasse luuleparadiisi. Tantsida end hingetuks ja lasta heal muusikal argimüras nüristunud meeli kirgastada.
Tore, et leidub hubaseid tantsulokaale, kus astuvad nädalavahetustel üles nii vähetuntud kui ka kuulsad ja armastatud solistid-bändid. Kus saal rõkatab retrorütmidest ja ?Iiiahh!? hõisates kutsuvad tantsule naiselikult leebed vuntside ja habemega mehepojad. Õigem oleks küll öelda vuntsistatud-habemestatud eevatütred, ent vahet pole. Südameid sulatada ja meeli võrgutada oskavad ?Seelikukütid? igal juhul. Nagu ka teised vanad head tegijad Joel Steinfeldt, Vello Orumets või Uno Kaupmees.
Vanades lauludes on nostalgiat
Rajurokk ja diskotümps pole kaugeltki igaühele mokka mööda. Saati siis veel keskealisele, kes kilkavate beibebändide ning pikki juukseid loopivate ja kõrva- või ninarõngaid kõlistavate mehepoegade inglisekeelse möirgamise keskel hurmavate meloodiate järele õhkab.
Ja juubeldab, kui õhkamine vilja kannab. Vanades lauludes on läbisegi nostalgiat, rütmikust ja voolavust. Neis on kutset, igatsust, roostetamatut armastust ja üksnes kuuenda meelega tajutavaid tundevirvendusi. Sõnaga ? neis peitubki see unustus, mille pärast tasub tantsukingi kaasa haarates koduuks väljastpoolt kinni panna. Kogunisti nii suur unustus, mis kätkeb eneses soovi õhtu lõppedes staarile tänutundes kaela langeda või meheks maskeerunud ?Seelikuküttide? pintsakute rinnaesised märjaks nutta ja nende mustadele vuntsituustidele suud anda.
Kuni punane stoppmärk meeldetuletavalt silme ette kerkides segiaetud pea klaariks lööb ? heldeke, nad ju hoopis naisinimesed!
Õpetavad väärtustama hetke
Vahel kiusab mõte, miks valitseb mõne asja, mälestuse, laulu või muusikapala üle otsekui igavese jäävuse seadus. Küllap vist sellepärast, et nende igihaljus, kulumatus, ehedus ja ilu on sõnumid, mis kestavad muutumatult üle aastate ja aastakümnetegi.
Haaravad halli eluproosa oskuslikult nupuvõttesse. Teevad meid oma siiruse ja südamesse pugemise oskusega ära.
Ning keskealine märkab, et tantsupõrandale on ühtäkki siginenud paras kamp rõõmsaid paarikümneaastasi, kes teismeliste poolt vallutatud ööklubides ja diskobaarides end lootusetult lubjakana tunnevad.
Need tantsuõhtud pole pelgalt rõõm, väljaelamisvõimalus ja meelelahutus. Need peidavadki endas pigem sõnumit, jutustust inimhinge salaigatsustest, ootustest, rõõmuvajadusest. Eilsest, tänasest ja homsest ühtekokku. Need õpetavad väärtustama hetke, muudavad avatuks, tundeliseks ja vabaks. Lisavad elule õhkamismärke. ?Niitudel lõhnab hein, maitseb taas sült ja vein,? hõiskavad võltshabeme ja -vuntsidega naised. Või laulab Vello Orumets vaikselt ja mõtlikult kodust ja ristikheinast. Need on laulud elust enesest ja meist endist. Meist, kes me pidevalt kusagile teel oleme, kiirustades ja iseendasse pöördunult. Vahepeatustega unustushetkes või aeg-ajalistes tagasivaadetes möödunule. Või kõhklevate seisakutega punktide A ja B vahel, silmis tulevikus terendavad hirmud, teadmatus ning teadmatusest johtuv ootusärevus.
Need on laulud tulemisest ja olemisest. Jäämisest ja leidmisest. Lihtsast inimlikust õnnest, mis kõigele materiaalsele iga kell silmad ette annab.
Ning oh imet! Sammub see keskealine tükk aega pärast vaimude tundi kodu poole koos oma keskealise kaasaga, käsikäes, hing hell ja süda imetabasusest triiki. Mõtleb see keskealine ? elu on kuradi ilus ja inimesed nii toredad, viimne kui üks.
Mõtleb tähedki pilve tagant välja ja kuu korstnate taha peitust mängima. Läheb see keskealine ja aina ümiseb. Ümiseb seitsmest inglist, õitsvatest sidrunipuudest ja südamest, mis ihaldab laineid. Hõikab pargivahtratele ?Iiiahhh!? Naeratab tobedalt öösse nagu narrilt armunu või hoopis igavese õnne ja varakevadise vallatuse võrdkuju.
URVE TINNURI, ajakirjanik
