Juula külaseltsi rahvas ja nende sõpruskond võttis hiljaaegu ette uudistamisretke Põlvamaale Veriora valda Süvahavva Loodustallu, et viia end kurssi ökoettevõtluse põhimõtetega ja saada näpunäiteid taimeteede valmistamiseks.
Süvahavva väravasse jõuame krõbekülmaks ja päikseliseks keskhommikuks. Talu teeotsa on vastu tulnud perenaine Reet Pettai ja tema vend Peep Tobreluts.
Peep elab küll perega Viljandis ja peab sealses huvikoolis õpetajaametit, kuid leiab sageli kodupaika tee, et abiks olla.
Pärimisele, kuidas siin laante keskel metsloomadega lood, kas hunte liigub ja kas kährikud aias mõne marja põõsa külge ka jätavad, vastab perenaine, et hunte pole, mäkra on nähtud, aga mis puutub kährikute marjalembusse, siis sellest pole nende majapidamises ülevaadet, sest marjadest enam tarvitatakse siin lehti ja õuntest olulisem on nende koor, millest head teed saab. “Me ise ja meie ettevõtmised on siin üldse paraja kiiksuga, kohe kuulete,” lubab Reet ja juhatab meid kostitamiseks ning tutvustava jutu puhumiseks taimekuivatusruumi, kuhu ranged hügieeninõuded muide kuivatushooajal ühelgi kõrvalisel isikul siseneda ei luba.
Kahtlema peab taolise ettevõtmise juures olema ka keskmisest toekama huumorimeelega, et saada vuntsi muiates üle ametnike kiiksudest, kes kutsutud ja seatud kontrollima neid, kes siin metsade keskel päevast päeva selle nimel vaeva näevad, et ökousku ja keemiat põlgava inimese teekannu ja toidupatta vaid parim ja puhtaim kraam satuks. Ülipüüdlike revidentide teemal võiks kirjutada terve följetoni, aga toogem siia vaid üks näide: kord leiti taimekuivatusruumi inspekteerides, et prügianum tuleks vasakust nurgast paremasse tõsta…
Mõistlik loota vaid endale
Algus, kui Reet lapsepõlvekodu naabruses kehvapoolsete hoonetega talukoha ostis, polnud just meelakkumine, sest kel raha pole, saab seda pangast teatavasti vaid paki targalt täidetud paberite vastu. Järelikult oli stressivabam laenuta läbi ajada, endale ja lähedastele loota.
Talu sai küla järgi nimeks Süvahavva.
Meenub õues silma jäänud plakat kirjaga “Seda talu ei toeta Euroopa Liit”, millest aimub eneseuhkust ja pisut trotsigi.
Praegu askeldatakse Süvahavval põhiliselt koos tütre Kaiga, kes ka müügijuhi kohustusi täidab. Ja nagu Reet rahulolevalt tunnistab, pole suvel tööjõust puudu, kui neli last kaelakandjaiks kasvatatud ja lapselapsigi sirgumas.
Soojal ajal tegeldakse niisiis tee- ja maitsetaimede kasvatamise, </span>kuivatamise ja turustamisega, pakutakse turistidele öömaja lakas, metsamajas või privaatsel telkimis- ja piknikuplatsil, lubatakse neid koobas-suitsusauna vihtlema, õpetatakse huvilistele talutöid…. Lihtsam oleks ilmselt loetleda, mida siin ei tehta ega osata. Kõigist võimalustest saab tõsihuviline ülevaate, kui toksib arvutis aadressiks www.syvahavva.ee
Talvel kootakse koeravillalisandiga sokke, kindaid, randmesoojendajaid, valmistatakse looduslikust materjalist meeneid. Laudas määgib mõniteist villaandjat, lõng kedratakse oma küla villavabrik-muuseumis, mida haldab MTÜ Ürgoru arendamise selts. Seal on muide Eestimaa vanim ketrusmasin, mis oskaja käe all edukalt töötab. Villavabrikust tuleb ka toore susside ja muude pehmete asjade viltimiseks. Vilkam elu käib vabrikumajas siiski soojal ajal; sellest ja veel paljust villa, heide ja lõngaga seonduvast pajatab pikemalt arvutilehekülg aadressil www.syvahavva.ee/suvahavva-villavabrik
Ah et kust koeravilla saab, oma pere krantslaste ihupindala ei paista kuigi suur olevat? “Eks meie küla naljamehed ütlegi, et kõik tuttavad penid on lühikarvalisteks muutunud,” viskab Reet kildu, kinnitades samas, et oma majavalvurite kasukate ülejääke koduküla koeraomanikud tõesti ei keela, aga teadagi saadakse see tervislik ja soojapidav lõngatoore kätte mitte pügades, vaid kammides.
Maitse- ja teetaimi kasvatatakse talus üle 40 liigi, lahke anniga loodusest võib lisaks leida veel paarkümmend. Müügiks jätkub isegi kukeseene- ja puravikupulbrit – kes siis ei teaks Põlvamaa metsade seenerikkust.
Võilillepeenart peab mõistma rohida!
“Aga ega nõgest ja võilille hooldatud majapidamises ju liiga palju ei kasva?” pärivad külalised. “Tõepoolest pole meie peenrapidamises võõras ka nõgeste istutamine ega võilillekülv,” tunnistab Reet.
“Kevadisel ajal sõitsin jälle korra siia appi ja läksin Reedalt juhatust saama, kus künda, kus vagusid ajada. Ta rohis parajasti peenraid ja juttu ajades tirisin minagi automaatselt umbrohtu välja, kuni mulle käratati, et mida sa oma arust teed, see on võilillepeenar!” meenutab Peep.
Õue ja hooneid uudistades on hingekosutav täheldada, et pererahvas on varmas kõike tehtut näitama ja praktikas saadud kogemusi jagama, olgu see siis koobassaun, mis inspiratsioonivälgatuse tõukel looduslikku liivaauku ehitati, meistrikäega löödud laastukatus või metallikokkuostust rehabiliteeritud pada, mis uhiuue emailvoodri saanud. Siin lööb ilmselgelt välja Peebu õpetajanärv: kui meestel rohkem aega oleks, laseks ta seda ja teist tööd neil kohe ka katsetada.
Aega aga paraku napib — juba ootab talu supitoimkond meid külamajja lõunale. Lühimatkal Võhandu jõe ürgorgu vana vesiveski naabrusse võtab looduse ilu hinge kinni, ehkki paljut vaatamisväärset praegu vaid lume all aimata võib.
Külamaja on aga uhiuus ja mugav, sooja annab setu stiilis ahi, kus ka mõnus leso ei puudu. Süvahavva moodi ehk kruupide ja hakklihaga keedetud seljanka söödud, jälgime Peebu nõidumist teeanumate kohal ja paneme kõrva taha uusi tarkusi. Kogenud pedagoogina teab ta, kuidas söönud ja soojenenud auditooriumi rahulolutardumusest äratada, ja keedab põneva näidistee. Kui valada kuum vesi kassinaeri õitele, valmib rohekassinine tee. Kui sellele ebaküdooniaid või midagi muud haput lisada, muutub jook lillakasroosaks. Spetsialist paneb kuulajaile muu hulgas südamele, et paljud teetaimed ei vaja keeva vett, vaid selle kraad võiks olla 85 ligi. Tee ja mee kokkusobivuse “rindel” kehtib hetkel positsioon, et mett on tark joogile hiljem peale limpsida, et mõlemalt healt parim kätte saada.
Usinamad naised vildivad Reeda juhatusel susse, mehed imetlevad Peebu mitmekesist ökopaberite kogu. Kui seenepaberist on varem kuuldud, siis näiteks rabarbri omast kindlasti mitte.
“Looduse keskel, kahe jalaga maas,” meenub Süvahavvalt lahkudes talu moto. Kahtlemata tulebki maainimesel, kes oma plaanide teostamiseks korduvalt läbi halli kivi (loe: üle bürokraatiatõkete) rühkima peab, vaid sellest põhimõttest juhinduda.
Aga Eesti Külaliikumine Kodukant tunnustas möödunud aastal konkursi “Kogukonna pärl” raames Põlvamaal just Reet Pettai perekonda.
i
KAIE NÕLVAK
