|
|
Alam-Pedja looduskaitsealast filmi väntav loodusemees Remek Meel teeb sellest omapärasest piirkonnast esimest täispikka filmi, varem on paigast tehtud lühemaid ülevaateid. |
Film keskendub Alam-Pedja hingele, mis koosneb paljudest elementidest. “Minu rajad jooksid enamasti jõgesid ja luhti pidi ning seetõttu võib seal palju veega seotut näha. Aga loomulikult on esindatud ka raba ja metsa episoodid ning liigid. Eriliselt on mällu sööbinud talvised põdrad ja suvised koprapesakonna toimetamised ja olustikest muidugi talvine -30kraadine aurav Emajõgi ning kevadine tedremäng. Ja loomulikult suurvesi ja kõik sellega seoses olev,” rääkis Meel.
Tema hinnangul on loodusesõpradele ala oluline oma erilise looduse pärast ja tunnetajatele erilise aura pärast, mida alal olles tunda võib.
“Kalameestele on paik oluline rikkaliku kalastiku pärast ja suurte kaatritega uusrikastele laia jõe pärast, mis sealt läbi voolab,” lisas ta.
Meeliülendavad hetked päikseloojangute seltsis
Filmi hakkas Meel tegema sellepärast, et tal on selle kohaga eriline hingeside, kuna sealt sai alguse tema teine tulemine loodusesse, kui ta üliõpilasena Alam-Pedjal kopraid uuris. Filmiga on Meel vaeva näinud juba poolteist aastat.
Filmitegija tunnistas, et kõige meeliülendavad hetked on tal filmi tegemise ajal olnud seoses päikese loojanguga, nii talvise tohutu külmaga, kui päike punasesse udusse loojub, kui ka suvise loojanguga, kus jõgi ja selle elanikud on kui muinasjutu maailmast.
Kõige raskemad hetked filmitegemisega seoses olid talvel, kui Meel vedas rasket tehnikat kelguga enda järel, kelk kaalus ikka üsna palju. “Selleks, et õigel jõekäänakul õigel hetkel kohal olla tuli vahest sellise koormaga mitukümmend kilomeetrit edasi-tagasi maha vantsida, mis on -30kraadises külmas ränk. Seega, ükskord hakkas vastu ööd selles külmas rassimisest millegipärast hinge matma. Siis oli küll raske, aga vedasin ennast ikka autoni, kuna keha on selliste asjadega harjunud ja sain maailmatasemel kaadrid kätte,” lisas ta.
Samas on ta ka katki läinud paadimootori tõttu pidanud öösel külmunud ja näljasena pikki retki ette võtma, aga negatiivset mälestust neist sündmustest pole jäänud.
Igaühel oma Alam-Pedja
Meil kõigil on oma Alam-Pedja, selles alas on midagi, mida saab vaid tunda, mitte seletada ega näidata. Remek Meeli Alam-Pedja on talvised lahtiste kohtadega jõed ning suvised jõed ja luhad, väga oluline on tema jaoks ka kevadine suurvesi ja kevadine tedre- ning nepimäng, samuti sügiseselt värvilised lammimetsad Pedja jõe ääres.
Meel ütles, et on Alam-Pedja kohta ilmunud pildiraamatuid sirvinud ja teeb seda ilmselt edaspidigi. “Kindlasti ei seganud pildiraamatud mind, sest igaühes meis on oma Alam-Pedja, kuigi elupaigad ja liigid ning kohad on samad. Pigem oli hea pildiraamatuid vahelduseks sirvida ja nautida teiste inimeste vaatenurki,” tõdes ta.
Varem on produtsent Õie Arusoo teinud Alam-Pedjast 2000. aastal 16 minuti pikkuse filmi “Unustatud maailm, Alam-Pedja”. Selle filmi režissöör oli Peeter Brambat, operaator Raul Priks ning helilooja Kuldar Sink.
Praegu käib Alam-Pedjast tehtava täispika filmi montaaž ja filmi peaks esmakordselt näha saama septembris toimuval Matsalu loodusfilmide festivalil.
Püsiasukaid väga vähe alles jäänud
Euroopas on vähe säilinud nii hõreda inimasusega alasid nagu seda on Alam-Pedja. Inimasukate arvu – 26 000 hektaril elab aastaringselt vähem kui kümme püsiasukat. Looduskaitseühingu Kotkas juhi Robert Oetjeni kinnitusel Palupõhja külas enam püsielanikke pole, Jõekülas elab veel üks inimene ning samuti on Põltsamaa jõe ääres üks pere ja ka Kirna lähedal jääb kaitseala piiresse paar peret. Igatahes Alam-Pedjal ringiuitavate karude, huntide ja ilveste arvuga võrreldes on püsiasukaid väga vähe.
Alam-Pedja looduskaitsealale annavad näo suured soostikud, jõed luhtadega ja põlismetsad, mis muudavad selle ala raskesti ligipääsetavaks.
Tartu, Viljandi ja Jõgeva maakonna piirimaile jääva Alam-Pedja teeb eriliseks selle piiratus ja raske ligipääsetavus. Ala asub kahe suure maantee vahel, inimesed sõidavad sellest enamasti mööda, sest nad ei tea, mis siin on. Tegemist on ürgse loodusega, mis on mitmed tuhanded aastad ühtemoodi ühes rütmis tiksunud. Looduskaitseala asutati 1994. aastal. Ilmselt tuleb loodusmaastiku püsimises mingis mõttes tänulik olla ka Nõukogude armeele, sest just pommitusala koos hiigelsuure puhvertsooniga tagas aastatel 1952–1992 oma range erirežiimiga kaitse pea poolele Alam-Pedja kaitseala maale. Seda küll Utsali küla elanike ümberasustamise hinnaga.
i
HELVE LAASIK
