Laiuse Põhikooli loodusainete õpetaja Epp Järv tunneb Peep Lassmanni iidamast-aadamast: nende vanavanaisad olid ju vennad. Sugulase seotusest ornitoloogiaga sai aga Epp Järvgi teada alles tänavu jaanuaris, kui Eesti Looduses ilmus vastavasisuline intervjuu Lassmanniga. Mõistagi kutsus Epp Järv ta kohe loodusnädalaks külla ja vaatamata suurele töökoormusele ei öelnud Lassmann ka ära.
“Kahe-kolmeteistaastaselt tegelesin päris agaralt linnuvaatlustega ja jõudsin tundma õppida üsna suurt osa Eesti linnustikust, aga hiljem neelasid klaveriõpingud kogu aja ja poisikesepõlve harrastus jäi unarule. Ent 21 aastat tagasi juhtusin kord mitu nädalat kehvapoolse ilmaga üksi tuttavate suvekodus viibima. Kuna juhuslikult rippus nagis binokkel ja riiulis leidus ka Eerik Kumari “Eesti lindude välimääraja”, otsustasin proovida, kas mu kunagistest linnualastest teadmistest ka midagi säilinud on. Ei olnud. Aga taas nullist alustanud, ei saanudki ma ornitoloogiaharrastusest enam lahti. Ja kuna nüüd mul enam nii palju klaverit harjutada ei tule, katsun ikka iga nädal mõne tunni linnuvaatlustele pühendada,” ütles Peep Lassmann.
Mitmel mandril
Tegelikult ei sega muusikuks olemine lindudega tegelemist, vaid teatud mõttes aitab sellele isegi kaasa: interpreedi ja rektorina tuleb Peep Lassmannil ju päris palju reisida ning tänu rohketele reisidele on ta teatud määral tuttav kõigi maakera kontinentide lindudega, Antarktika omad välja arvatud. Kuna linnustik on maailma eri nurkades erinev, on Lassmann hankinud endale suure valiku välimäärajaid ning võtab reisi sihtpunktis kasutada sobiva alati kaasa. Lõunapoolseim ja üksiti kaugeim paik, kus ta linde vaadelnud on, on Uus-Meremaa, põhjapoolseim Norra ja läänepoolseim Havai saared. Mõistagi ei jõua selliste lühivisiitidega ühe paiga linde väga põhjalikult tundma õppida. Näiteks Ameerikas olevat Lassmanni sõnul hulgaliselt selliseid väheütleva väljanägemisega ? pealtpoolt tumedamaid ja kõhu alt heledamaid pruunikaid linde, kelle vahel vahetegemine asjatundjalgi võimatu ning kellele ornitoloogidest naljahambad on pannud lustaka üldnime LBB ehk Little Brown Bird (Väike Pruun Lind).
“Linnud on väga eriline loomarühm: nad on väga hästi kohanenud kõikvõimalike elupaikadega ja neid leidub nii miljonilinnade südames kui ka lagedatel jääväljadel. Ainult Antarktika keskosas neid pole. Just sellepärast linde nii palju uuritakse, et nad igal pool olemas on,” ütles Peep Lassmann.
Põnevaid lugusid rääkis ta paljudest lindudest: maailma suurimast linnust ? jaanalinnust, kes küll lennata ei suuda, aga jookseb see-eest nii kiiresti, et ükski kiskja teda kätte ei saa, maailma väikseimast linnust koolibrist, kes on nii tilluke, et teda võib mõne suurema mardikaga segi ajada, kodumaisest loorkakust, kes elutseb kirikutornides ja varemetes ning on üheks peamiseks tondijuttude genereerijaks. Kui selline valge sõõriksilmadega nägu pimedusest vaikselt (kaku sulestiku ehitus võimaldab tal täiesti kuulmatult lennata!) vastu hõljub, ei saagi inimene muud arvata kui seda, et see tont on.
Linnulaul ja muusika
Linnulaulu ja muusika vahele Lassmann võrdusmärki ei tõmba, sest lind ei laula selleks, et ilus kuulata oleks, vaid n-ö tarbe pärast: annab vastassoolistele märku, et nad ligi tuleksid, ja samasoolistele, et nad n-ö uttu tõmbaksid. Küll aga oskas Lassmann tuua mitmeid näiteid sellest, kuidas linnulaul heliloojatele inspiratsiooniallikaks on olnud. Eriti põhjalikult süvenes linnulaulu Prantsuse helilooja Olivier Messiaen (1908-1992) oma 1950. aastatel loodud tsüklis “Lindude kataloog”. Messiaen oli Lassmanni sõnul katoliiklik müstik, kelle jaoks linnulaul oli jumalikkuse väljendus. Ühe “Lindude kataloogi” kolmeteistkümnest palast, milles nõmmelõoke ja lõunaööbik omavahel kontrastset dialoogi peavad, mängis Peep Lassmann Laiuse lastele ka ette.
Lõpetuseks korraldas Epp Järv Peep Lassmannile ja päeva teisele külalisele, Luua Metsanduskooli õpetajale Vello Keppartile “linnulaulueksami”, lastes neil heliplaadile salvestatud linnuhäälitsuste järgi nende tekitajad ära arvata. Mõlemad mehed tulid eksamist auga välja. Ning Vello Keppart, üks Jõgeva kandi paremaid linnutundjaid, andis ka lubaduse mõnel aprillikuu varahommikul Laiuse kooli õpilastega kohalikule kalmistule linde kuulama minna: seal on neid kuulda õige suures valikus.
Küsimusele, miks lindude vaatlemine teda nii köidab, ei osanudki Peep Lassmann ühest vastust anda. Vello Keppart omalt poolt arvas, et lindudest alustavad paljud tõsisemat tutvust loodusega sellepärast, et nad on kõige silmatorkavam ja atraktiivsem osa elusloodusest.
“Binokkel ja välimääraja avavad ukse täiesti uude maailma. Kui eri linnuliigid juba tuttavamaks saavad, siis hakkab huvi pakkuma nende käitumise jälgimine,” ütles Vello Keppart.
Ning sellega, et linnuvaatlus on üks mõnus, hinge kosutav ja argirutiinist välja viiv tegevus, olid mõlemad linnumehed nõus.
RIINA MÄGI
