I Eesti Naiste Tantsupeo turunduspealik Valdi Reinas ütles tantsupeole tagasi vaadates, et Jõgeva ettevõtjad polnud selleks peoks valmis. Kui ikka peoplatsi kõrval tegutsev apteek on laupäeval, kui staadionil harjutab üle kolme tuhande naise, suletud, siis järelikult ei soovinud ettevõtja teenida.
Miks ettevõtjad ei soovinud teenida?
Meil ei ole masu! Keegi ei pakkunud peoplatsi läheduses vett ega jäätist. Ilm oli väga palav, staadioni müügikohas sai kali juba esimesel päeval otsa. A Le Coqil rohkem laos kalja ei olnud. Mitte ükski ettevõtja ei käinud küsimas, kuhu tuleb rohkem rahvast, et paneks sinna rohkem joogipoolist müüki.
Kohale tuli rahvas, mida on pool Jõgeva linnatäit, kes olid siin kolm päeva! Jõgeva kauplustes olid ülipikad järjekorrad, rohkem kassasid ei suudetud tööle panna. Ettevõtjad ei olnud valmis peokülalisi ja tantsijaid teenindama! Ükski pirukamüüja ei suutnud teha kolme tuhandet lihapirukat! See pole normaalne, kui ta pakub neid sama hinnaga, millega need on Keskuse poes müügil. Parim pakkumine tuli Viljandist ja oli kuus eurosenti madalam! Viljandi tegija tõi need veel kohale ka ja viis kastid tagasi! Kuidas tema sellega toime tuli? Mõni ütles ausalt, et pole võimsusi, pole harjunud nii palju tegema, peab lisatööjõudu palkama…Miks Viljandi saab ja Jõgeva ei saa? Ettevõtja ei ole kõike ikkagi läbi mõelnud.
Platsi peal oli ometigi vesi olemas.
Jah. Meil oli platsi peal neli käsidušši, millega sai vahepeal ennast niisutada. Päästjad tulid ja lasid soovijaid veega üle. Oli pikk kraanikausside rivi, kuhu vesi tuli otse koolimajast, sealt sai joogipudeleid täita, aga juua taheti pudelivett, kuna mujalt tulnud pole harjunud, et kraanist tuleb ka hea vesi, kõik ei usaldanud meie kraanivett. Ma ei tea, kas linna peal jäätist jätkus.
Sul on lähiajast võtta kahe Jõgeva suurürituse turundamise kogemus – öölaulupidu ja naiste tantsupidu. Kumb raskem oli?
Ikka tantsupidu.
Miks?
Öölaulupidu oli ühe sissetöötatud asja juurde lisaväärtuse loomine. See üritus oli osa Alo päevadest. Need päevad on Maret Ojal juba nii ammu “läbi mängitud”, et pole probleemi. Lihtsalt üks asi otsa ja kõik. Kahe ürituse turunduses oli vahe: öölaulupeole tahtsime küll palju rahvast, ja tuligi, aga kui poleks tulnud, siis poleks see majanduslikult laostavalt mõjunud, sest see oli pealtvaatajale tasuta.
Tantsupidu oli esimene. Peale pealavastaja Ülo Luhti polnud keegi korraldustoimkonnast nii suure ürituse telgitagustega kokku puutunud. Kõik tuli ise teha, ega keegi meid siin õpetamas käinud. Tihti kuulsime küll suurtest kogemustest seoses võidupüha paraadiga, aga lihtsalt selle teadmisega oli vähe peale hakata.
Iga asja jaoks oli oma toimkond. Ja kui mingeid apse oligi, siis pealtvaataja jaoks pidi kõik ladusalt kulgema ja apse ei tohtinud märgata. Kontserdist pidi hea mulje jääma.
Mis oli Sinu jaoks selle peo kõige õudsem unenägu, st mida sa ise kõige rohkem kartsid? Oli üldse midagi niisugust, mis võinuks nässu minna?
Üldse ei olnud ühtegi sellist mõtet.
Mobiililevi ikka peoplatsile jätkus?
Ma ei tea sellest midagi, meil olid korraldusmeeskonnas omavaheliseks suhtlemiseks kaasaskantavad raadiosaatjad. Nii palju, kui mul oli vaja mobiiliga kõnelda, sai rääkida. Ma ei oska seda kommenteerida.
Tantsupeo suveniiride müügikioskis oli ka üks makseterminaal, kuigi algul sai inimesi hoiatatud, et varuge sularaha, kaardimakset ei ole. Kuidas see toimis?
Ei tea, küsi kujunduspealiku Katrin Koitla käest. (Katrin Koitla kinnitas, et makseterminaal toimis, kaardimakseid tehti palju ning see tasus end igal juhul ära – H.L.)
Oli sellel peol ka väliskülalisi?
Rootslased ja leedukad, mujalt ei olnud.
Kui palju oli tantsupeole kaasatud vabatahtlikke ja kuidas te need inimesed leidsite?
Tegelikult olid ka korraldajad vabatahtlikud. Jõgevahe Pere naised ei saanud ju oma töö eest mingit raha.
Algul mõtlesime, et meil on vaja vähemalt 20 inimest appi. Töötukassa kaudu tuli samuti vabatahtlikke, käesolevast aastast on Töötukassal võimalik tööharjumuste säilimise nimel ka töötutele vabatahtlikku tööd pakkuda. Sealt tuli meile 12 inimest. Internetist vabatahtlike värava kaudu tulnuid oli 22. Tahtjaid oli rohkem, ühel hetkel me neid enam vastu ei võtnud, sest mis liig, see liig.
Üks vabatahtlik oli ka Saksamaalt, ta oli siin Eestis vahetusõpilaseks olnud ja tema siinne kasuema oli talle seda võimalust pakkunud.
Mida vabatahtlikud peol tegid? Millega nad teid aidata said?
Absoluutselt kõike – korjasid ära toidutalonge, suunasid laudade juurde, vaatasid, et leivakast oleks kogu aeg täis, tühjendasid sinna kottidest leiba. Et pärast lauad puhtaks saaksid ning prügi kokku veetud.
Vabatahtlike peal oli tervenisti pühapäevane päev – inimene, kes oma sektorisse tuli, leidis oma koha üles. Vabatahtlikud jälgisid terve etenduse, ega mõnel pealtvaatajal äkki paha ei hakka. Ka hoidsid nad silma peal, et lapsed ei kõõluks üle serva. Nii mõnegi pealtvaataja aitasid vabatahtlikud oma kohale. Kellel halb hakkas, selle aitasid tribüüni taha kõrvetava päikese eest varju. Kella 11sel peaproov-etendusel oli päike otse pealtvaatajatele näkku.
Ühesõnaga – kõigeks, mida oli kiiresti vaja teha, värvati vabatahtlikke. Neil oli väga konkreetne graafik – see kell seal ja järgmised tunnid teises kohas.
Vabatahtlikud avasid näiteks igal hommikul kella kuuest tuhat purki, et tantsijad lõuna ajal süüa saaksid. Pühapäeva hommikul läks üks seltskond näiteks kell pool seitse kaskede järele, nende puudega ilmestati staadion. Vabatahtlikel oli kogu aeg tööd.
Ja said kenasti hakkama?
Jah, kõik vabatahtlikud olid väga tublid. Ma ei jõua neid ära kiita. Osa rahvast olid tulnud näiteks Saaremaalt. Nad sõitsid siia kaugelt, said süüa, särgi ja sõimata. Paraku juhtus ikka nii, et millegipärast süüdistati kõikides hädades vabatahtlikke ja nende peale valati oma pahameel välja. Ära läksid nad siit vapratena ja õnnelikena ning ütlesid, et tulevad järgmine kord jälle.
Tulid siis mehed Sinu hinnangul naiste pidu vaatama?
Oleks võinud ikka rohkem tulla. Tean, kui palju on mehi Eestis ja kui palju oli tribüünil kohti. Seal oli ikka tühje kohti ka. Ja naisi oli tribüünidel rohkem.
I Eesti Naiste Tantsupidu Rahvusringhääling ei salvestanud, kuigi meeste tantsupeo salvestas. Häiris see Sind?
Otseülekannet poleks nagunii saanud teha, see oli kokkuleppel laulupeo sihtasutusega, sest naiste tantsupeol esitati ka neid tantse, mida tantsitakse noorte tantsupeol. Sellepärast polnud otseülekanne lubatud. Me oleksime väga soovinud, et ajaloo jaoks oleks salvestatud esimene naiste tantsupidu. Sellest on siiralt kahju. Rahvusringhääling teatas meile, et neil ei ole selleks raha.
Millega meedia leiget huvi seletada? Võib olla sai pidu vähe reklaamitud?
Ei oska öelda. Kõik suuremad lehed ja telekanalid olid peole akrediteeritud. Ma ei ütleks, et pidu sai vähe reklaamitud. Eks kusagil tuleb piir ka ette, ma ei usu, et kui oleks olnud rohkem kuulutusi, oleks tulnud ka rohkem inimesi kohale. Küllap oma osa oli ülipalaval ilmal. Inimesed lihtsalt ei suutnud kodunt välja tulla.
Nägid Sa üldse, mis Jõgeva linnas toimus? Said vahel peopaigast linna peale ka?
Absoluutselt midagi ei näinud. Ma ei saanud sealt aiast välja.
Parkimine oli normaalselt korraldatud?
Jah, üks suur parkla oli hea. Arvestades kohale tulnud masse, sujus parklast väljasõit tõrgeteta. Palamusel ja mujal väljaspool Jõgevat ööbinud tantsijad jõudsid kenasti õigel ajal proovidesse. Autojuhte tahaksin küll väga kiita. Minu vend sõitis Tallinna poole, helistasin talle natuke aega pärast kontserti ja ta oli juba maanteel ning sõitis. Siiras tänu kõikidele liikluse korraldajatele.
Kui nelja aasta pärast tuleb teine naiste tantsupidu, oled siis nõus kaasa lööma?
Mõtleksin enne ikka tükk aega. Ma ei kujuta ette, kui majanduse poolel poleks meid aidanud Aimar Pihlak, mis siis välja oleks tulnud. Mina ei tegelenud ju sellega, et tribüün saaks paika ning tualetid samuti. Lisaks vesi, elekter… Ma ei näe ka kedagi teist, kes suudaks neid asju ajada. Muidugi oleksime võinud väga kallilt Tallinnast kedagi sisse osta, aga Aimar sai suurepäraselt hakkama. Kui need tabelid kõik alles jäävad, mis seekord tegime, siis järgmisel korral on lihtsam ja saab ka odavamalt. Osa asju on juba olemas. Meil oli selline suur pidu ju esimest korda.
Kui kristalselt aus olla, siis mõne inimese jätaksin meeskonnast välja ja mõne võtaksin juurde ning siis oleksin nõus ka teist korda sama läbi tegema.
Räägime nimedest ka.
Ei räägi.
Külmalinn lõi kuumarekordi
Märjamaa rahvamaja naisrühma “Ülejala sussisahistajad” tantsija Reet Saar
Nii mitmedki meie rühma liikmed on tunnistanud, et kui sügisel otsustati I Eesti Naiste Tantsupeole minna, siis mõeldi, et mis see naiste pidu ikka on. Aga solidaarsusest ülejäänud rühmaga otsustati osa võtta. Kui pidu kätte jõudis ja kava mõte “koju” jõudis, siis saime aru, kui vahva peoga Jõgeva maha saab!
Mulle meeldis seegi, et loo sisu oli arusaadav. Alguse- ja lõpulugu olid ehk õppides üsna lihtsad, kuid peol, kui kogu vägi korraga peale tuli, omandasid need erilise tähenduse.
Meie olime Jõgeva Ühisgümnaasiumis, mis asus peopaiga südames. Ainult üks proov tehti Laiusel. Peoga jäin väga rahule. Meie rühma kaks liiget on lõpetanud Eesti rahvatantsujuhtide kooli, nemad tantsisid tantsujuhtide rühmas ja neil oli esimesel päeval lõunasöök paar tundi hiljaks jäänud. See oli väike korralduslik aps.
Oli aru saada, et iga söögikorraga läks korraldus ladusamaks. Mulle maitses ka Jõgeva linna firmaroog küüslaugusupp. Jõgeva oskas kenasti välja mängida sellegi, et külmapealinnas sündis kuumarekord ja pakuti ka küüslaugusuppi.
Kahju oli korraldajate vaevast ja esinejate pingutusest, sest publikut võinuks ikkagi rohkem olla. Üheks põhjuseks võis olla infomüra. Peaproov-kontserdi aeg oli välja kuulutatud vale, Piletileviga oli tõrkeid, nad teatasid, et nemad küll enam ei müü, kuid jätsid lisamata, et kohti on ja saab otse peoplatsilt ka pääsme lunastada. Liikus kumu, et piletid on läbi müüdud. Tegelikult ju nii ei olnud, sellest on väga kahju.
i
HELVE LAASIK
