Palju õnne, Rein Kilk, AS Werol Tehased omanikuks saamise puhul. Mida tunneb aga ettevõtja pärast kordaläinud majanduslikku tehingut, kuivõrd on emotsioonid umbes samad nagu sportlasel pärast võitu või teadlasel siis, kui jõutud olulise avastuseni?
“AS Werol Tehased erastamisel mängisid emotsioonid tõesti parasjagu rolli. Kui rääkida sportlikkusest otseses mõttes, tasub märkida, et konkureerimas oli Urmas Sõõrumaa, kellega oleme rinda pistnud tennises ja ka muudel spordialadel. Erastamisprotsessis muutus aga nii-öelda sportlik külg liiga tugevaks, ülearu hasartseks, mis asjale kasuks ei tulnud.”
Weroli erastamise vastu oli ka rahvusvaheline huvi. Minu teada käidi ettevõtte vastu huvi tundmas Belgiast, Hispaaniast. Pakkumiseni välisriikide esindajad ei jõudnud, kujunes siiski kahe Eestimaa mehe konkurentsiks, mis kujundas ka firma hinda. Algul arutati ju, kas üldse keegi erastada soovib, või kui selline kavatsus on, pakutakse hinda ehk sadades tuhandetes kroonides. Millal ise Werol Tehaste käekäiku jälgima hakkasite?
“Kui tehast ehitati, käsin korra tööde käiku Painkülas vaatamas. Asja eestvedaja ja hing Vambola Kolbakov rääkis oma plaanidest. Kolbakovi emotsionaalne hasart on teada, kusjuures tundus, et tema ideedes ja plaanides polnud reaalsusega kuigi palju pistmist. Vahepeal oli mul Weroli vastu samasugune huvi nagu igal tüüpilisel ajalehelugejal. Kui tuli valitsuse määrus erastamiseks, otsustasin igaks juhuks asjast huvituda, sest tegemist on ühe suurema põllumajandusele baseeruva ettevõttega. Nii saigi selgeks plaan erastamisel osaleda.”
ASi Werol Tehased toodangut ja probleeme tuntakse kogu Eestis ja kaugemalgi. Millised mõtted on teil kui omanikul firma tulevikust? Kas rapsiõli tootmisele lisandub ka teisi tegevusvaldkondi?
“Muidugi jääb ettevõte toiduõlitootjaks. Seda väärtusketti tuleks aga pikendada. Werol loodi tegelikult selleks, et ta töötleks ümber Eesti põllumeeste toodangut ja tagaks neile teatava stabiilsuse. Põllumehed, kes lisaks sõltumisele majanduse tõusudest ja langustest on ka looduse meelevallas, ihaldavad nii Eestis kui ka maailmas väga stabiilsust. Näiteks mobiiltelefonide tootjaid ei mõjuta, kas väljas sajab vihma või on põud. Minu arvates on Werol Tehastel võimalused, mida pole ära kasutatud. Võib-olla saab midagi ette võtta pakendamise ja rapsikoogi töötlemise osas. Ma arvan, et seda ettevõtet saab liita veelgi rohkem meie põllumajandusega, kui arvestada, et firma asub täiesti Eesti keskel. Ehk saab põllumajandustootjatega teha lepinguid, et osta kokku vili ja põhk ning pressida sellest graanuleid. Arvestades seda, et Weroli omanik AS Pere Leib Tootmine tarvitab suurel hulgal teravilja, võib Werol Tehaste kaudu taas ausse tõsta rukki kasvatamist, mis on praeguseks langenud naeruväärselt madalale. Arvan, et Werol võiks olla põllumehele keskne partner mitte ainult geograafilises, vaid ka sisulises mõttes.”
Kust pärineb Teie põllumajandussõbralikkus, huvi selle majandusvaldkonna vastu?
“Olen ise linnapoiss, kuid maa juurtega. Vanaisad olid mõlemad põllumehed. Alates viiendast eluaastast kuni teismeliseeani käisin Võrumaal karjas. Samuti sain aimu laudatööst talvel. Pärast sõjaväeteenistust hakkasingi tööle põllumajandussüsteemis. 1974. aastal töötasin lühikest aega Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudis, siis Tartu Näidissovhoosis maaparandajana ja Mäksal mesinikuna praktiliselt kuni üheksakümnendate aastate alguseni, uute aegade saabumiseni. Kuni üheksakümnendate aastate esimese pooleni oligi mu põhiliseks sissetulekuallikaks põllumajandus. Ma loodan, et läbi Weroli saab see nüüd jälle nii olema.”
Kuivõrd võite taas luua head suhted mesindusega?
“Praegu on mesindusalases tegevuses lühike vahe sees. Kavatsen aga kindlasti ühe mesila rajada. Muide, hiljaaegu mõtlesin, et kui ma mingil alal oman tugevamaid oskusi, siis on see mesindus.”
Kui tõenäoline on, et rajate mesila Jõgevamaale?
“Kindlasti Jõgevamaale, ikka Jõgevamaale.”
Kas mesi endale maitseb ka või on rohkem tegemist ettevõtlusprojektiga?
“Mesi annab tervist, mesinik on kindlasti keskmisest tervem inimene. Kui taruvaigu lõhna sisse hingad, juba siis tunned, kuidas lõõrid lahti lähevad. Mesilas kavatsen olla mitte ainult ettevõtjaks, vaid ka tegevmesinikuks. See aeg tuleb leida juba oma tervise pärast.”
Kuidas läheb Palamuse vallas Teie lambafarmil?
“Lambakasvatus edeneb päris hästi. Hiljuti tõime Inglismaalt 350 puhtatõulist lammast, millega loodame parandada Eesti musta- ja valgepealise lamba tõugu. Meie lambakasvatusel on olemas ka oma tapamaja ja lihatööstus. Kaubandusvõrgus on aeg-ajalt näha Palamusel toodetud talleliha, mis kiiresti ära ostetakse.”
Kuidas tarbija tunneb ära lambaliha, mis kasvanud Rein Kilgile kuuluvas farmis?
“Me toodame lambaliha “Palamuse tallede” nime all, ma arvan, et sügisest saab kaubamärgiks “Pere lihameister”.”
Kui rääkida malekeeles, mitu käiku peab ettevõtja ette mõtlema?
“Viis aastat tuleks küll ette näha. Mõtlen, et kaugemale pole võimalik. Majandus teatavasti areneb tsükliliselt ja seda ei oska keegi täpselt öelda, mis kunagi tuleb”
Olete Pärnus asuva Amende villa omanik. Kui perspektiivikaks peate esindusliku hotelli ehitamist Jõgevamaale?
“Eesti pole teab mis suur riik ja kui siin on maad ebaühtlaselt arendatud, siis on see ebaõiglane. Elu tuleb edendada just maapiirkondades. Praegu on Jõgevamaal selleks suured ?ansid, et siin elab Eesti poliitika üks suuremaid tegijaid Villu Reiljan. Eesti põllumajandus on praegu tõusuteel ja peaksime seda ka regionaalpoliitiliselt ära kasutama, pakkuma välja projekte ja programme, mis on seotud põllumajandusega, kuid meelitaksid ka turiste kaugemalt. Ma arvan, et Jõgevamaal võiks mõne mõisa külalistemajaks korda teha, samuti oleks mõttekas demonstreerida tootmiskeskusi. Meiegi ehitame lautasid, arendame lillekasvatust ja Werolit ka sellel eesmärgil, et neid saaks tutvustada inimestele nii Eestist kui ka kaugemalt.”
Nii et ärisaladuste väljauurimist Te ei karda?
“Kui 1979. aastal Kudinale oma esimese kilekasvuhoone tegin, oli mul küll hirm, et äkki tuleb keegi samale mõttele. Nüüd mul saladusi ole. Firmade uksed on alati lahti. Pean koguni vajalikuks inimesi kohale kutsuda ja oma ettevõtmisi eksponeerida. Usun, et see tuleb majanduselule tervikuna kasuks. Öeldakse küll, et inimesed, kes armastavad vorsti, ei peaks vorsti tootmist nägema, kuid arvan, et praeguste euronõuete arvestamise korral pole ka selles midagi häbeneda. Tasub vaadata, kui puhastes tingimustes tänapäeval vorsti tehakse.”
Lõpetame vestluse taas Weroli teemadel. Mida arvate Jõgeva maavanema Aivar Koka algatatud kavatsusest rajada Painküla tööstuspark, mille käigus pikendatakse raudteeharu kuni tööstusettevõteteni Painkülas?
“Ma olen sellise initsiatiivi kange toetaja. Kavandatavad ehitustööd pole planeeritud mitte ainult Weroli jaoks, vaid Painkülla on kavandatud terve tööstuspark, millest võiks saada Eesti üks tähelepanuväärsemaid tööstusparke. Arvatavasti oleks seal sobiv koht metsatöötlemisele ning graniidi töötlemisele, mille eestvedajaks on Jõgeva eksmaavanem Priit Saksing. Ka minul on mitmeid plaane, mis pole aga seotud õli tootmisega. Praegu on asi arvutamise staadiumis. Kui otsustame, et me teeme seda, annan ettevõtmisest ka teada. Ma arvan, et Painküla ümbrusse tuleb päris põnev tööstuskeskus. Tööstuspargi rajamine eeldab kindlasti erinevate ettevõtlusharude vahelist koostööd, kus vahel on vaja ka teravaid nurki maha suruda. Tunnen, et praegu on ideed tugevasti toetamas ka keskkonnaminister Villu Reiljan, põllumajandusminister Ester Tuiksoo ja maavanem Aivar Kokk.”
JAAN LUKAS
