Rein Ereb toetub ja nõjatub

Sadalas elav kunstnik Rein Ereb avas üleeile Betti Alveri muuseumis oma autorigraafika näituse “Toetused ja nõjatused”. “See on masuaja säästustiil,” ütles Ereb oma seekordset väljapanekut iseloomustades.

Stiili säästlikkus väljendub selles, et värve ja pintsleid pole selliste piltide tegemiseks vaja osta, piisab mustast tušist ja laiast puusulest. Aega kulub ka üsna vähe.

“Kümne minutiga kümme tööd valmis teha pole sellise stiili puhul mingi küsimus, sest tegelikult on igal pildil ainult kaks sulega tõmmatud joont,” ütles Rein Ereb.

Puuliistudest sule tegi ta ise. Sellest, mis asendis sulge hoida, sõltub, kas joon tuleb tugevam või nõrgem, pidev või katkendlik. Samas on sulg kunstniku sõnul siiski üsna raskesti juhitav ja saadav tulemus ettenägematu. Mis tähendab, et kahekümnest katsetusest võis näitusetööks kvalifitseeruda ehk ainult üks.

Kaks suuremat pilti sündisid aga nii, et Ereb projitseeris kahe väikesemõõdulise suletöö motiivid suurendatult lõuendile ning jäädvustas need sinna pintsliga. Tulemus on teatud mõttes kummastav: ühes “süsteemis” loodud kujund on asetatud hoopis teise “süsteemi” konteksti.

Kõigele vaatamata ei saa kunstnik kurta, et tal 15 näitusetöö tegemiseks ülearu aega oleks kulunud.

“Aga selleks, et laisk olla, tuleb enne palju nuputada,” ütles Rein Ereb.

Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru avaldas aga arvamust, et lisaks neile hetkedele, mille jooksul pildid sündisid, mõjutasid tulemust ka autori viiskümmend eelnevalt elatud aastat: Rein Ereb sai mullu viiekümneseks.

Kunst kõnelgu enda eest

Nii Rein Ereb kui ka Toomas Muru on üldiselt seda meelt, et kunst peaks kõnelema enda eest ise, mitte vajama selgitavate tekstide näol verbaalset silda vaatajani.

“Seekord tasuks aga minu meelest küll ka autori poolt pandud pildiallkirjadesse süveneda,” märkis Toomas Muru.

Ja tõepoolest: Rein Erebi verbaalne võimekus on tema varasemate näituste puhulgi silma torganud. Sõnade mitmetähenduslikkusel mängib juba seekordse näituse pealkiri “Toetused ja nõjatused”: toetuse all võib mõelda nii füüsiliselt millelegi toetumist kui ka rahalist toetust. Sellest viimasest sõltub tänapäeva kunstis üsna palju.

Tööde pealkirjadki on enamasti kõnekad, nagu “Kaks pead on ikka kaks pead”, “Enam ei jõua”, “Kumb alustas?”, “Nigu nipsti” jne. “Ljuuba ja Seerõi” oli nii intrigeeriv, et sundis kunstnikult nime päritolu kohta aru pärima.

“Ljuuba ja Seerõi on kaks tuntud tegelast Balti jaamast,” väitis Ereb. Eks tule siis järgmisel korral rongiga Tallinna minnes silmad lahti hoida: äkki hakkavad sellised tegelased silma.

“Toetuste ja nõjatuste” esimene eksponeerimispaik oli Tallinnas tegutsev SEB Galerii: seal olid need väljas möödunud aasta märtsis ja aprillis. Ka Tartus jõudis Ereb samu pilte möödunud aastal näidata. Et talle, nagu eelpool öeldud, kunsti sõnadega lahti seletada ei meeldi, lisas ta Tallinnas ja Tartus oma väljapanekule tutvustava teksti asemel paljundatud lehekülje ühe Richard Wagneri heliteose partituurist koos märkega, et see ütleb tema tööde kohta kõik.

“Kui mul paluti see partituur ette laulda, ütlesin, et olen kunstnik, mitte muusik,” ütles Ereb itsitades.

Kunst või mitte?

Internetist, täpsemalt Haus Galerii kodulehelt (see galerii kureerib SEB Galeriis toimuvaid näitusi) leidsin siiski ühe “Toetusi ja nõjatusi” tutvustava “targa” teksti, milles on öeldud, et mustvalge tušijoonistuste seeria jaoks sai autor algtõuke jaapani/hiina tušimaali sumi-e tehnikast; et oma töömeetodiks peab ta meelitatud juhuste korrastamist ning et sarjaga üritab ta kirjeldada erinevaid toetumisnippe, jättes samas toetajate rolli kõrvaliseks.

Jõgeva näituse avamisel viibinutele ei rääkinud Ereb sumi-e’st midagi, küll aga ütles, et tahtis juba ammu Haus Galeriis näitust teha ja kui galerii siis ootamatult võimalust pakkus (SEB Galeriisse jäi üks kunstnik lubatud ajal oma ekspositsiooniga tulemata), siis ei tahtnud ta loomulikult ära öelda, vaid asus pärast väikest mõtlemist säästukunsti viljelema: näituseni oli ju jäänud vaid kaks kuud.

Erebi pilte vaadates võib nii mõnigi Anderseni muinasjutust “Keisri uued rõivad” tuttava poisikese kombel hüüatada, et kuningas on tegelikult alasti, st et see, mis muuseumisaali seintele on riputatud, pole ju tegelikult kunst. Tõepoolest, suvalise paberiserva peal ei oskaks võib-olla ka mina Erebi suletõmbeid kunstiks pidada. Aga korralikult paspartuudesse ja raamidesse asetatuna ning näitusele panduna — no vaata kuidas vaatad, kunst mis kunst! Pealegi kunst, mis fantaasia käima tõmbab, nii et mõne pildi puhul tahaks autori pandud pealkirja üldse ära unustada.

Nii et võtke Erebi näitust ja tema räägitud juttu kuidas tahate — tõsiselt või huumoriga, aga kui soovite näitust vaadata, võtke teekond Betti Alveri muuseumi ette enne 4. juunit. 

Rein Ereb

*Sündinud 19. detsembril 1960 Tartus.

*Lõpetanud Tartu 1. keskkooli ehk praeguse Hugo Treffneri Gümnaasiumi matemaatika ja füüsika süvaõppega klassi.

*1987. aastal lõpetas joonistamis-, joonestamis- ja käsitööõpetaja kvalifikatsiooniga Tallinna Pedagoogilise Instituudi.

*Aastatel 1987-1990 töötas Sadala põhikoolis tööõpetuse ja Jõgeva keskkoolis joonestamisõpetajana ning juhendas Sadala kultuurimajas ja Jõgeva Pioneeride Majas kunstiringi.

*1990. aastast alates on vabakutseline kunstnik ning õpetab suvistel kunstiseminaridel akvarelli, õlimaali ja graafikat.

i

RIINA MÄGI