Vooremaa esindus käis lugemisaasta puhul külas raamatusõbral Juhan Reimannil, kes jutustas ajast, mil eestiaegsest perioodikast tehti katusepappi ja antikvariaadidki ei tohtinud keelatud kirjandusega kaubelda.
Reimann armastab raamatuid ja on neid eluaeg ka lugenud. Kodu on tal raamatuid täis, kõige haruldasem neist eestikeelse piibli teine trükk 1773. aastast. Ei, see pole perekonnapiibel, selle sai ta kollektsionääride klubist, ühe margikorjaja käest, vahetas vanade rahade vastu.
“Perekonnapiiblit mul polegi, aga see on perekonnast perekonda läinud, ta mul vanavanaisa vend ju,” näitas Juhan Villem Reimanni Uue Testamendi proovitrükki, kus hulga käsitsi parandusi sisse tehtud.
“Mina pole teda näinud, ainult jutte olen temast kuulnud,” ütles Reimann oma kuulsa sugulase kohta. Pastori ja ühiskonnategelase Villem Reimanni venna järeltulija on käinud raamatuid ja muud vanavara kogumas üle Eesti, ainult Narvast pole ta midagi saanud, sest see linn ju justkui pühiti kaardilt.
Mitte alati pole raamatute omandamine ja omamine olnud nii lihtne kui praegu. Kuidas on kollektsionäär oma kogudesse raamatuid muretsenud, mismoodi neid leidnud?
“Peab hää nina olema, hää sõpradepunt ja hää õnn peab olema. Kollektsioneerimine on pidev tegevus, millele tuleb olla pühendunud, aga ka raha peab omama, ilma ei saa,” avas Juhan Reimann veidi oma kaarte. Palju raamatuid on ta ostnud täikalt ja antikvariaadist, aga paljud päästnud ära prügimäelt.
Raamatutest tehti katusepappi
Juhan Reimann jutustab absurdsena tunduvat lugu sellest, kuidas sõjajärgsel ajal raamatuid ja ajakirju hävitati. “Pärast sõda tehti raamatutest katusepappi! Katusepapiks viidi kirjandust ikka selle valikuga, et auto peale loobiti kõik, mis oli keelatud. Kogu eestiaegne ajakirjandus, välja arvatud Looming, kogu usuteaduslik kirjandus ja muidugi kõik see, mis Eestit puudutas. Ilmus eraldi niisugune raamat nagu Hariduse Rahvakomissariaadi Teataja, seal oli toodud nimekiri raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute kohta, August Alle allkiri all. Ka antikvariaatidel oli keelatud kirjanduse loetelu, mida nad võivad müügile võtta ja mida ei või. Pilistveres muuseumis on see kõik väljas. See oli rahvusliku kultuuri juurte hävitamine, seda mitte ei kardetud niipalju, vaid taheti lihtsalt hävitada. Et siin ei oleks mingisugust natsionalismi,“ meenutas Juhan Reimann oma noorusaega.
Tartus olid tudengid sageli autojuhtide imestuseks keelatud raamatuid taas autokastist maha pildunud, et enda jaoks head-paremat kõrvale panna. “No kõige “viletsam“ raamat, mida ma tollal lugeda armastasin, oli vast Richard von Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik — totaalne inimene”. Aga vilets raamat Vene seisukohast oli ka “Eesti rahva kannatusteaasta”. “Ekke Moorist” ma ei pidanud tollal veel lugu, olin selleks liiga nublu,” muigas vana raamatusõber tagantjärele targana.
Klassik kartulikonksu otsas
“Kirjandus on inimese enda hingepeegeldus ja terve rahva hingepeegeldus. Tõeline rahvuslik kirjanik näeb rahvast ja näeb tulevikku, vallutaja, see näeb, kuidas tulevikku pidurdada. Ausal ja õiglasel teel ei tee ta midagi, aus ja õiglane ei pidurda loovat,” rääkis Juhan Reimann.
“See on Tartust täikalt saadud,” näitas Juhan Oskar Lutsu autogrammiga raamatut, mille kirjanik on 1939. aastal kinkinud Tartu linna apteegi kallitele kolleegidele mälestuseks.
Järgmine raamat tema riiulist oli islandi klassiku Halldor Kiljan Laxnessi “Salka-Valka”, ilmunud nõukogude okupatsiooni ajal sarjas „XX sajandi raamat”. Selles on tõesti Laxnessi autogramm, kuid nagu selgus, pole Juhan Reimann ise Laxnessiga kunagi kohtunud, vaid raamat on õngitsetud välja prügimäelt. Raamatu vahel on ka tõlkija Henrik Sepamaa kiri.
“See juhtus umbes 15 aastat tagasi ühel suvelõpu pühapäeval. Vend oli mul Hellenurmest juba kolm-neli päeva külas olnud, sõitsime jalgratastega noorema venna juurde, kel oli vana maja Kassinurme mägedest umbes 400 meetrit alla soo poole. Ilmarit ei olnud kodus, teine vend arvas, et saab temalt ühe jalgratta osa, sellepärast me õieti läksimegi. Siis tuli mulle meelde, et siin on üks prügimägi ligidal, ma olin omal ajal tehnikainspektorina sõitnud ju kõik külateed läbi. Läksime siis prügimäele, seal vene poisid kohe, et tere Reimann, kas tulid ka vaske sulatama? Seekord seal aga münte eriti polnudki, oli hoopis palju raamatuid. Poiss võttis kartulikonksu, küll siis hakkas raamatuid tulema. Selle konksuga ma siis tõmbasin neid õhtuni. Vend juba nuttis, et lähme minema, tema oma rattaosa ei saanudki, mina aga konksisin sealt välja umbes 30 autogrammiga raamatut. Ei tea, kes need inimesed on, kes niimoodi raamatuid ära viskavad?” lõpetas Jõgeva kandi raamatusõber ja kollektsionäär loo oma leiust.
Raamatutel on oma saatus
Kas on ka selliseid raamatud, mis pole leitud, vaid mille autorid on oma autogrammi just Juhan Reimannile mõeldes raamatusse kirjutanud?
Juhan ulatas ühtaegu igavikulise ja elurõõmsa, punast veepiiskadega roosi ja biovälja kujutava kaanega ravitseja Lille Lindmäe raamatu “Iidse teadmisega õnnistatud”.
“Lille käis Hellenurme algkoolis, minust kaks aastat tagapool, pärast aga läks oma käe peal Moskvasse ekstrasensoorika kooli õppima ja oli Tartus ravitseja,” rääkis Juhan. Lille on koolivennale raamatusse kirjutanud Agni Jooga mõttetera: “Üksnes aeg tihendab teadmist!“
Juhan Reimannil on raamat “Kolme katku vahel“, milles nii Jaan Krossi kui Ellen Niidu autogrammid, sest kirjanikepaari trehvas ta raamatuaasta konverentsil Tartus.
Kollektsionäär usub, et raamatutel on oma saatus. Juhan näitas veel teiste seas ka Edgar Kanti, Oskar Looritsa, Karl August Hindrey, Juhan Aaviku, Carl Robert Jakobsoni ja vend Vahindra ehk Paljasjalgse Tõnissoni autogramme.
“Enamus autogrammidega raamatuid on mul üleval, teisel korrusel, aga sinna me praegu ei lähe, sest seal on külm,” ütles Reimann. Järelikult tuleb soojemal ajal tema juurde tagasi minna.
“Jah, siis ma räägin ka sellest pikemalt, kuidas Tammsaare autogrammi sain, nüüd ma olen juba väsinud,” lubas Juhan.
iii
JAANIKA KRESSA
