Samas on maakond rahva teadvuses väga selge mõiste, kohati isegi selgemini tajutav kui omavalitsus. Riik on mitmed regionaalpoliitilised otsustusprotsessid andnud maakonnatasandile, näiteks KOIT-kava rahade jagamine. Maakonna mõiste esineb paljudes seadustes. Struktuurifondide projektidele seatakse nõudeks vastavus maakonna arengukavale, omavalitsusliitude seadus eeldab maakonna olemasolu.
Väga selgelt sisaldub maakonna mõiste maavanemale ja omavalitsusliidule seadusega pandud ülesandes seista hea maakonna tasakaalustatud arengu eest. Õiguslikku mehhanismi selle teostamiseks pole paraku loodud. Poolikuks on jäänud lahendus, kuidas tekib regionaalpoliitiline otsus ehk kuidas kujunevad regiooni huvid, milline kaal on regionaalsetel otsustustel ning kuidas neid riigi ees kaitsta?
Eesti omavalitsuste väiksuse tõttu teatud osa probleeme on suurema ulatusega kui nende territoorium. Kuna omavalitused kasvavad aja jooksul järjest suuremaks, siis selliste probleemide hulk jääb tulevikus väiksemaks.
Teisele tasandile kuuluvate omavalitsuslike probleemide lahendamiseks pole vaja luua omavalitsuslikku teist tasandit, mis on väga jäik ning satuks edaspidiste haldusmuutuste tulemusena peagi kriisi. Sel juhul peaksime keelama omavalitsuste liitumise. Omavalitsuste koostöö ja ühisotsustuste kaudu toimiva omavalitsusliidu tugevdamine on oluliselt jätkusuutlikum ja paindlikum lahendus.
Paraku paneb riik maakonna tasakaalustatud arengu tagamise kohustused ka maavanematele, kuid samas pole riik andnud maavanemale selleks inim- ega rahalist ressurssi, sest tema põhiülesanne on riigi huvide esindamine maakonnas. Haldusspetsialistide hinnang on läbi aastate olnud üheselt selge ? riiklikud ja omavalitsuslikud funktsioonid tuleb maakonna tasandil lahutada!
Mis saab maavanematest?
Riik on maavanemale andnud umbes 380 erinevat funktsiooni, millest enamus seostub järelvalvega omavalitsuste üle, riiklike toetuste sihtotstarbeliste kasutamise kontrolliga, kriisireguleerimisega ning sotsiaalvaldkonna teenustega. Vaid üksikud funktsioonid on oma olemuselt omavalitsuslikud ning seotud arengutegevusega.
Riiklike ja omavalitsuslike funktsioonide lahutamisel läheks omavalitsusliidule üle ainult väike osa maavalitsuste ülesannetest. Samas on riikliku järelevalve teostamiseks maavalitsustesse inimressurssi (näiteks planeeringute valdkonnas) hoopis juurde vaja. Lisanduvad uued järelevalve valdkonnad, eeskätt järelevalve kohalike omavalitsuste arengukavade üle, omavalitsuste poolt teostatavate avalike teenuste kvaliteedi kontroll.
Avalikkus paraku ei taju maavanema isikus riiklike funktsioonide teostajat. Kuna maakonna ühishuvide kaitsmine on täna imagoloogiliselt seotud maavanema nimega, siis see institutsioon, mis jääb neid huve kaitsma, st omavalitsusliit, peaks saama endale ka maavanema nime. Kõik eelmised regionaalhalduse kontseptsioonid (Aru 1998, Loodus 2001, Õunapuu 2003) sisaldavad sama ettepanekut.
Järelevalve teostaja ei saa osaleda otsustusprotsessis, sest siis tuleks tal teostada järelevalvet iseenda otsuste üle. Otsustamisprotsess saab seega olla ainult omavalitsusliidu pädevuses. Riigile omakorda lisanduks järelvalve omavalitsusliidu tegevuse seaduslikkuse üle. Loomulikult eeldab eelpooltoodu paratamatult ka maakondliku arengukava seadustamist ning sidustamist nii omavalitsuste kui ministeeriumide harukondlike arengukavadega.
Neli maakonda?
Kuidas suhtuda nelja maakonna plaani? Tegemist on eelmistes regionaalhalduse kontseptsioonides sisalduva ettepanekuga, mida ministeerium praegu analüüsib. Maakond on esiteks omavalitsusliidu koostöö piirkond. Teiseks teostavad tänased maavalitsused riiklikku järelevalvet. See ei pea tingimata kattuma maakonna kui omavalitsuste koostöö piirkonnaga, kuid väga suur see erinevus olla ei saa.
Kahest eelmisest hoopis erinev nähtus on erinevate ministeeriumide allasutuste regionaalse paiknemise süsteem, mille reformimine teostus esimesena ning jagas Eesti enamasti 4-6 piirkonnaks. Varasemate regionaalhalduse reformikavade põhiviga oli selles, et nad unustasid järelevalve teema ja käsitlesid riiklikku regiooni pelgalt riigiasutuste piirkonnana.
Ülalkirjeldatud regionaalhalduse mudel võimaldaks lahendada tänased probleemid, otsustusfunktsioonid ja -pädevused maakonna tasandil selgineksid ning riiklik järelevalve depolitiseeruks. Kohalike elanike huvide esindatus ning nende eest seisva omavalitsusliidu otsustusõigus tugevneks. Võidaks nii riik kui kohalikud omavalitsused.
Selle aasta sügisel tuleb saavutada poliitiline konsensus kontseptsiooni põhiideede üle. Seejärel jätkub ideekava konkretiseerimine ning 2008. aasta jooksul läheksid menetlusse seaduseelnõud. Uus süsteem rakenduks etapiviisiliselt pärast kohalike omavalitsuste valimisi.
Kõik see peab toimuma võimalikult avaliku protsessina, millesse on kaasatud kõik huvigrupid, asjaomased institutsioonid ning loomulikult ka tulevased otsustajad ehk erinevate erakondade esindajad.
VALLO REIMAA
