Eelnõu tugineb Eesti vabadusvõitlejate organisatsioonide pöördumisele Riigikogu poole, milles palutakse anda nende võitlusele hinnang. Siiani on seda tehtud Vabariigi Valitsuse tasemel, Isamaa valitsuse ajal esines peaminister Mart Laar korduvalt ühemõttelise avaldusega, kus tunnustati nii 1944. aastal Eestit kaitsnud kui hiljem metsavendadega võidelnud meeste teeneid. Nimetatud võitluses osalejaid vääristatakse riiklike aumärkidega, metsavendadele mõeldud teeneteriste on juba aastaid kätte andnud kaitsevägede juhataja.
Võib loomulikult küsida, kas sellest ei piisa. Näib, et siiski mitte. Sest Eesti on ju ikkagi parlamentaarne vabariik, kus lõplike ja kõigile valitsustele kohustuslike otsuste tegemine on Riigikogu käes. Sellest arusaamast lähtub ka vabadusvõitlejate pöördumine. Vabadusvõitlejad lootsid oma pöördumises, et tegemist on küsimusega, mis on lähedane kõigile Riigikogus esindatud erakondadele, ja avaldasid valmisolekut teha otsuse sõnastamisel laiapõhjalist koostööd. Nii on nimetatud eelnõud ka menetletud. Riigikogu komisjonides on selle sõnastamisega tegelenud parimad spetsialistid nii vabadusvõitlejate endi kui ajaloolaste seast. Tasub vaid mainida selliseid üldtunnustatud nimesid nagu Enn Sarv või Toomas Hiio, paljuski tugineb eelnõu sõnastus Lennart Mere poolt moodustatud rahvusvahelise komisjoni hiljuti valminud raportile 1940-1945 Eestis toimunust. See kõik lõi lootuse, et eelnõu menetlemine Riigikogus möödub poliitiliste pingeteta, selle esimene lugemine lõpetatakse, enne teist lugemist arutatakse rahulikult ja põhjalikult läbi kõik parandusettepanekud ja võetakse otsus vastu. Asjade selliseks arenguks andsid lootust Reformierakonna poliitikute avaldused.
Riigikogu saalis arenesid sündmused siiski mõnevõrra teisiti. Rahvaliidu vastuseis sedalaadi eelnõule oli juba ette teada: endistel juhtivatel kommunistidel on raske tunnistada metsavendi, kes omal ajal kommunistide vastu võitlesid ning neist mitmeid teise ilma saatsid. Venemaa võimuparteidega seotud Keskerakonna vastuseis eelnõule oli samuti juba ette teada: Venemaa vastuseis nimetatud eelnõule on teada ning Venemaa huvide esindajana polnud Keskerakonnal muud võimalust kui vastu hääletada. Reformierakonnal aga veel vene võimuparteidega lepingut vist pole, mistõttu Reformierakonna fraktsiooni esindanud kunstnik Raivo Järvi seisukohavõtt tuli pehmelt öeldes üllatavana. Head julgeoleku sõnapruuki kasutades süüdistas Järvi metsavendi süütute inimeste tapmises ja muus ülekohtus.
Iga relvastatud vastupanuliikumine ükskõik millises maailma riigis toob kahjuks kaasa mõttetut vägivalda ja ülekohut. Selles süüdi olnud inimesed hukati tihtipeale metsavendade endi poolt, tihti oli tegemist aga tavaliste röövlite, okupatsiooniarmee sõdurite või julgeolekumeestega, kes oma kuriteod hiljem metsavendade kaela ajasid. Jätta sellistele juhtumistele tuginedes tunnustamata kõigi partisanisõda pidanud kümnete tuhandete meeste ja naiste teened, oleks ülekohus, mida üheski maailma riigis ei rakendata. Otsuse eelnõu hääletusel jätkas Reformierakond igal juhul lõimumist Keskerakonnaga – kuigi mitmed selle liikmed väitsid, et süda tilkus hääletusel verd, hääletades eelnõu menetlusest väljaviskamise poolt. Keeldudes nimetatud otsust isegi arutamast, sülitasid Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit näkku Eesti vabadusvõitlejatele, kes olid võidelnud Eesti iseseisvuse taastamise eest, mille vilju needsamad poliitikud praegu naudivad.
Selline olukord on äärmiselt vastik, kuid teisalt ei saa selle üle ka liigselt imestada. On ka väidetud, et miks peaksime üldse minevikuga tegelema. Kahjuks ei saa ükski rahvas oma minevikust lahti, kui väga ta seda ka ei sooviks. Kui me ei suuda minevikule näkku vaadata, oleme mõistetud seda üha uuesti läbi elama. Kui me ei tunnusta neid, kes on Eesti vabaduse eest reaalselt võidelnud, tunnustame õigeks kõigi nende tegevuse, kes oma riigi ja rahva reetsid ning end võõra võimu teenistusse andsid. Ei toiminud ju kommunistlik terror ja vägivald mitte teoreetiliste võimukandjate, vaid lihast ning luust kohalike kommunistide ja nende kaasajooksikute kaudu. Kui me sellele lihtsale tõsiasjale ei suuda üheselt mõistetavat hinnangut anda, pole lootagi, et kasvav sugupõlv Eesti iseseisvust millekski väärtuslikuks hindab.
MARGUS TSAHKNA
Isamaaliidu poliitikasekretär
