Kui kirjutataks raamat Jõgevamaa lähiajaloost, tuleks seal kindlasti palju juttu teha energilisest ja julgest naisest Reet Laulust, kes oli praegu kahekümnendat sünnipäeva tähistava Rahvarinde liikumise eestvedaja meie maakonnas. Tema sõnul ühines Jõgevamaal Rahvarindega palju inimesi, kes andsid oma panuse demokraatia võidukäiku ja Eesti taasiseseisvumisse. Reet Laul näitas kaheksakümnendate aastate lõpul üles erilist aktiivsust Nõukogude Armeest kõrvale hoidvate Eesti noormeeste abistamisel.
Milline tähendus oli Teie jaoks 1988. aasta 13. aprilli telesaatel “Mõtleme veel”, kus Rahvarinde loomise idee algatati?
Loomulikult vaatasin ma seda saadet, värin hinges. Tegelikult võiks aga juba enne seda saadet oodata, et midagi peab juhtuma, sest rahvas oli valmis suurteks ühiskondlikeks muudatusteks. Minu enda protestivaimu totalitaarse rezhiimi vastu kutsus esile näiteks see, et nagu paljud eestlased, olen ka mina kasvanud väga keerulistes oludes. Isa ei sõdinud Teises maailmasõjas “õigel”, st Nõukogude Liidu poolel. Mitmed meie suguvõsa liikmed küüditati Siberisse, kus osad suridki. Samas ei uskunud suur osa inimesi ja nende hulgas minagi, et Eesti iseseisvust on võimalik taastada, ja veel nii kiiresti. Mõtlesin, et see unistus võib alles kunagi hiljem täituda.
Kuidas algas Rahvarinde liikumine Jõgevamaal?
Jõgevamaal toimus see väga kiiresti. Olin tollal ametis tootmiskoondises “Jõgeva” (rahvasuus teenindusmaja, asus praeguses Jõgeva linnavalitsuse hoones), kus töötas palju progressiivselt mõtlevaid inimesi. Ettevõtet juhtis noor ja edumeelne direktor Tiit Kuusk. Energiliselt tegutses ka suurte organisaatorivõimetega mees Aare Vildak. Vestlesime pidevalt ühiskonnaelu aktuaalsetel teemadel ja nii leidis kohe poolehoidu ka Rahvarinde loomise. Oma aktiivsusega nakatasime teistegi ettevõtete ja asutuste töötajaid.
Missugune struktuur Rahvarindel täpsemalt oli?
Kõigepealt tekkisid Rahvarinde tugirühmad. Kui tugirühmi juba palju oli, valiti ühes või teises piirkonnas organisatsioonisiseselt inimesed Rahvarinde etteotsa. Suurema osa tolleaegse Jõgevamaa elanikest moodustasid põllumajandustöötajad, kes polnud demokratiseerimisprotsesside algul just kõige uutmismeelsemad, kuid Rahvarinde ideega tulid nad siiski kaasa. Kokkuvõttes on tagantjärele ime, et Jõgevamaal läks korda nii rohkearvuline organisatsioon moodustada.
Kui palju jõgevamaalasi Rahvarinde liikumises üldse osales?
Peast ei oska täpselt öelda. Me pidasime liikmeskonna kohta arvestust, millega põhjalikumalt tegeles mu abikaasa Uuno Laul.
Niisiis oli kaasvõitleja oma perest?
Seda küll. Me tegutsesime Uunoga koos, tema aitas mind palju nii sisulises töös kui ka korralduslikul poolel. Tarvis oli väga palju ringi sõita. Autoroolis oli siis ikka Uuno, mina ei osanudki autot juhtida. Peab aga märkima, et Jõgevamaal jätkus tublisid rahvarindelasi kõikjale. Rajoonis töötas näiteks superinimene Mercedes Merimaa, kes oma ameti tõttu suutis Rahvarinde huvides kontakte luua ka tollaste tippjuhtidega. Vaieldamatu Rahvarinde liider oli ka kauaaegne Adavere majandijuht Viktor Meister, kes mulle tänaseni igal Rahvarinde aastapäeval postkaardi saadab.
Millega aktiivsemad rahvarindelased tegelesid, kas korraldasid koosolekuid, tegid selgitustööd?
Täpselt nii see oli. Kõige olulisemaks tööks oli luua kontaktid edumeelsete inimestega ettevõtetes ja majandites, kes siis ise uued tugirühmad moodustasid. Üheks suuremaks aktsiooniks kujunes Eesti noormeeste eemalehoidmine nõukogude armeest ja kaasaaitamine alternatiivteenistuse loomisele, mis ka hästi õnnestus. Samas tegelesid jõustruktuurid nõukogude armeeteenistusest kõrvalehoidjate jälitamisega. Mäletan senini tänutundega toredaid Jõgevamaa inimesi, kes armeest põgenenud poistele peavarju andsid. Meeles on ka maavalitsuse saalis toimunud alternatiivteenistuse teemaline nõupidamine, kus osalenud NSVL kõrgem sõjaväelane hoiatas mind päris avalikult ja küsis, ka ma seadusi ei tunne. Et alternatiivteenistus juba toimis, vastasin talle, et me täidame Eestis kehtivaid seadusi. Siis küsis kõrgem ohvitser, kas mul on abikaasat ja poega, ja mida ma üldse mõtlen.
Kui tugevasti ja otseselt väljendati kaheksakümnendate aastate lõpul Jõgevamaa Rahvarinde ringkondades seisukohti, et Eestist peab saama iseseisev riik?
Minu arvates on Jõgevamaa rahvarindelaste ideed kõige paremini kajastatud ühes maakonnalehes ilmunud pöördumises. Nimelt kui räägiti keeleseadusest, oli tarvis, et meedia saaks keeleseaduse projekti avalikustada. Ühel Tallinnas toimunud Rahvarinde koosolekul ütlesin Marju Lauristinile, et üritan Jõgeva ajalehes seda teha. Tema arvas, et vaevalt see õnnestub. Tänu peatoimetaja asetäitja Gunnar Isotamme toetavale suhtumisele nägi pöördumine aga trükivalgust.
Koos keeleseaduse temaatikaga räägiti selles poliitilises avalduses aga ka rahvusriigi taastamisest. See oli loomulikult kõikide unistus, kuid siis ei pakkunud veel keegi välja, millal see toimuma peab, kas täna, homme või ülehomme. Mina, nagu paljud teisedki, olen seisukohal, et lõpliku tõuke Eesti iseseisvumiseks andis ikkagi 1991. aasta nõukogude tagurlaste korraldatud ja ebaõnnestunud augustiputsh.
Ise tegelesin augustiputshi päevadel alternatiivteenistust käsitlevate dokumentide varjamisega, millele heade ja julgete inimeste kaasabil ka koha leidsime. Peab märkima sedagi, et paljud ei uskunud, et Eesti iseseisvub ilma ohvriteta.
Rahvarinde käivitudes kuulutati välja, et liikumine on loodud perestroika toetuseks. Kas Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov oli rahvarindelastele sümpaatne poliitik?
Me ei saa siin rääkida sümpaatiast. Gorbatšovi võimule tuleku ja võimul oleku ajal hakkasid paljud tajuma võimalust midagi ühiskonnaelus muuta.
Mis on meeles Molotov-Rippentropi pakti vastu protesteerinud Balti Keti organiseerimisest?
See oli väga suur töö. Me ei kujutanud üldse ette, et rahva soov Balti Ketis osaleda on sedavõrd suur. Mäletan, et jõgevamaalased jäid selleks sündmuseks Tallinna jõudmisega hiljaks, sedavõrd kohutavad olid liiklusummikud.
Kõik majandid andsid Balti Ketile sõiduks oma transpordi. Kaasa võetud loosungid tehti maakonna ettevõtetes, väga paljud neist valmistati ka tootmiskoondises “Jõgeva”, aga ka koolides. Loosungid jäid hoiule Tallinna Rahvarinde staapi.
Kas Edgar Savisaare ja Marju Lauristini liini olemasolu Rahvarinde liikumises vastab tõele ja võis seda kohe pärast Rahvarinde moodustamist märgata?
Algul siiski mitte, sest polnud aega eriarvamuste tekkimiseks. Kogu aeg ja energia kulus mitmesuguste dokumentide koostamiseks, mille sõnastusega põhjalikult vaeva nähti. Teemakohane töö kestis sageli poole ööni. Erimeelsused tulid hiljem. Mis puutub Edgar Savisaarde, siis nõustun nendega, kes teda raskeks isiksuseks peavad, kuid tollel ajahetkel oli ta oma analüüsivõimega fenomen.
Millega pärast Eesti taasiseseisvumist ise tegelema hakkasite? Poliitikas Te teatavasti enam aktiivselt ei osalenud?
Esimeste Riigikogu valimiste ajal pidin algul kandideerima Rahvarinde nimekirjas, kuid siis loobusin sellest plaanist, et pühendada ennast kooliealistele lastele Mõned aastad töötasin Erastamisagentuuri Jõgeva Maakonnatalituse juhatajana. See töö lõppes 1996. või 1997. aastal, kui erastamine oli Jõgevamaal läbi viidud. Praegu elan Tartus, kus olen tegev ettevõtluse alal.
Kas unistasite kakskümmend aastat tagasi sellisest Eestist, nagu meil praegu on?
Muidugi me tahtsime sellist Eestit, oma riiki ja demokraatiat. Olen veendunud, et Eesti on õigel teel ja teinud läbi suured ümberkorraldused teel sotsialismilt kapitalismile.
Nüansid on aga need, missuguseks kujuneb meie riigi poliitika pärast ühtesid või teisi valimisi. Arvan, et kindlasti esines möödalaskmisi omandireformi läbiviimisel. Näiteks minugi 80-aastane ema sattus Tartus sundüürniku seisu.
Mis peaks juhtuma, et Te taas aktiivselt poliitikaga tegelema hakkaksite?
Annaks jumal, et sellist sündmust ei tuleks.
JAAN LUKAS
