Nii juhtiski meid soov teha midagi teistmoodi, igatahes kavatsesime olla nooremaid koolikaaslasi austavad, pakkudes neile hoogsat ja pingetpakkuvat tegevust kogu koolipäeva jooksul. Teame küll, et traditsioon on algselt pärit loodusrahvaste initsiatsioonirituaalidest, mis võeti sealt üle ülikoolides ja seejärel gümnaasiumides. Põhimõtteks oli neil tõsiasi, et mida suuremate raskustega on mingisse gruppi kuulumine tulnud, seda lojaalsem inimene sellele hiljem on. Leidsime aga, et loodusrahvaste elukäsitus ei ole koolis kohane, kus kehtib pigem vastastikuse austuse ja lugupidamise põhimõte ? ikka vanemalt nooremale.
Omapärased ülesanded
“Kümnendike” nn ristimine algas tegelikult juba varem. Nädala alguses jagasime kümnenda klassi kahte võistkonda ? punarebased ja hõberebased. Andsime kätte mõningad ülesanded, mille nad pidid reedeks täitma. Üheks omapäraseks ülesandeks oli pudelite korjamine ja taaraautomaatidesse viimine. Ülesande eesmärgiks oli õpetada meie noori loodussõbralikult elama. T?ekid pidid nad hiljemalt reedeks abiturientide kätte toimetama. Selle ülesandega tuldi suurepäraselt toime. Lisaks rohelise mõtteviisi juurutamisele koguti üle kaheksasaja krooni raha.
Reede hommik algas rivistusega, mille käigus abituriendid kõigepealt rebasekutsikaid tundma õppisid. Loeti ette rebaste päevakord ja teavitati, mis juhtub ülekäte minevate rebastega. Otsustasime, et kuna ühel õigel rebasel on must nina ja vurrud, teeme oma rebastele ka näod pähe. Tublimad olid sellega ise hakkama saanud ja nende näod jäid puutumata.
Vahetundidel viisime läbi igasuguseid soojendusvõistlusi. Värsked keskkooliõpilased pidid vahetunnis esitama abituriente ülistava oodi ning ennast tutvustava tantsu ja laulu. Punarebastel ja hõberebastel tuli ka varem valmistatud maskotte tutvustada ja tõestada väitluses, miks nende maskott on parem kui vastasvõistkonna oma, kuidas see nendega seotud on ja neid iseloomustab. Ülesandest ei pääsenud ka rebaste klassijuhataja õpetaja Urve Olesk. Nimelt olid tema õpilased kirjutanud üksteise kohta iseloomustused ja klassijuhataja pidi iseloomustatavad nende järgi ära tundma. Õpetaja sai küll hakkama, aga lihtne see ei olnud.
Kuna meie kooli aula, võimla ja fuajee on värskelt remonditud ja me oma teist kodu kuidagi rikkuda ei söandanud, otsustasime, et rebaste tõsisemad proovilepanekud, n-ö päriseksamid viime läbi staadionil.
Staadionile oli üles seatud takistusrada, mille pidi iga rebane individuaalselt läbima. Meeldejäävam oli aga jalgpalli mängimine, kusjuures mängijail olid silme ees plastiktopsid, mille põhjades vaid pisikesed augud. Vaatepilt oli suisa koomiline, kuna niimoodi oli peaaegu et võimatu palli tabada, aga meie vaprad rebased said ka sellega hakkama.
Et tahame oma koolikaaslastena näha viisakaid kümnendikke, siis otsustasime noortega linna peale kombeid õppima minna. Esimene peatus oli tuletõrjemaja, kus rebased austasid tuletõrjujaid ja lubasid tulega hoolsad olla, vastutasuks jahutasid pritsumehed veidike üleannetud reinuvaderid maha. Teine peatus oli Kaubahalli ees, kus tänati poodi söögi ja joogi ostmise võimaluse eest. Edasi viis tee politseimajja, kus rebased andsid pühaliku tõotuse mitte tarvitada keelatud aineid ja mitte kunagi minna kuritegelikule teele.
Peatusime ka linnavalitsuse ees, kus kutsusime välja linnapea, et üle anda sümboolne kingitus linnale. Lõpp- punkt oli linnavaimu juures olev muruplats, kus andsime rebastele üle tubliduse auhinnad. Sealsamas andsid rebased vande olla korralikud, viisakad ja abivalmid ning energilised ja töökad kõik kolm keskkooliaastat ja tulevikuski.
Aitäh rebastele!
Hiljem korraldatud küsitlusest selgus, et meie ettevõtmisega jäädi rahule, saadi positiivseid emotsioone ning päev oli mõjunud kui päikesekiir igapäevakoolielus. Kõige rohkem meeldis, et koolis sees lauldi ja tantsiti ning toimusid nuputamist nõudvad ettevõtmised, väljas staadionil aga võistlused, mida sees poleks olnud võimalik korraldada. Meeldis ka suisa uus traditsioon ? vande andmine Hea Linna Vaimu juures.
<P align=justify>Omalt poolt tahame öelda aitäh rebastele, meie suurepärasele 10. klassile, kellega see päev oli huvitav, sest meiegi pidime pingutama, et neile parimat pakkuda. Tänud õpetajateperele, kes meid endiselt usaldab ja ise toimetada ning vastutada lubab.Tanel Kolberg,
XIIa klass
