“Rebased” jälle liikvel

?Retsimispeo? korraldamisega on abiturientidel tükk tegu. Kõigepealt tuleb kõik hoolega läbi mõelda, tuttavatelt ideid koguda ja siis tegude juurde asuda.

Iseenesest on ideede hankimine korraldamise juures kõige raskem, kuna kõik lõpuklassid tahavad ju teha erilist ?retsimist? – korraldada midagi sellist, mida varem pole tehtud. Kuid samas peab arvestama ka ohutusnõudeid ja muud sarnast. Paljudes koolides kutsutakse igal aastal enne ?retsimisi? kokku  õpetajate nõukoda, kus arutatakse läbi, millised ideed lubatakse abiturientidel ellu viia ja mis tuleb ära jätta, et  “rebastele” väga liiga ei tehtaks. Enamasti keelatakse ära kõikvõimalike asjade sissesöötmine, kuna keegi ei tea, kas klassis on äkki mõni allergiline inimene.

Kui lõpuks kõik kõige paremad mõtted kokku pandud, asutakse neid ellu viima. Tuleb varuda kõik vajalik, jagada ära, kes millega tegeleb ja kuidas kõik toimuma saab. Tegevust jagub päris pikaks ajaks.

Rakke koolis kestsid ?rebasekatsed? kaks päeva
Septembri eelviimane neljapäev oli “rebaste” jaoks esimene katsumuste päev.  Kahe koolipäeva jooksul  ? neljapäeval ja reedel ? pidid nad käima ringi kummikute ja dressidega ning kooliasjad tuli kaasa võtta padjapüüris.
Reede hommikul ei olnud gümnaasiumitee alustajad jõudnud veel koolimajja sisenedagi, kui esimesed näomaalingud olid juba kätte saadud. Poole kaheksast alates ootasid neid uksel markerite, huulepulkade ja briljantrohelisega varustatud abituriendid, kes olid vägagi usinad maalima nägudele R-tähti, vuntse ja ninasid.

Esimesteks söögivahetundideks olid abituriendid “rebastele” välja mõelnud mitmesuguseid katsumusi. Proovile pandi nende tantsu- ja lauluoskused ning võimlemisaktiivsus. “Kümnendikel” tuli nimelt  varem ette valmistada tantsuline kava (muusika valisid korraldajad) ja selgeks õppida abiturientide koostatud laul.

?Retsimise? õhtune vöönd hõlmas endas proovilepanekuid alevi erinevates paikades, millele järgnes kõige “magusam” osa – riiete rikkumine. Kõigepealt oli “rebastel” vaja marssida gümnaasiumi lõpuklassi ülistavate loosungitega koolimaja juurest poe ette, kus “rebaseid” ootas esimene ülesanne: saada poest kätte võimalikult suur kommipakk selle eest raha maksmata. Ka võlgu võtmine oli keelatud. See olukord lahendati kergesti: mõned töised minutid ja maiustused olidki käes. Teekonnal bussijaama tuli tänava peal roomata, prügi ja lehti korjata ning rahva lõbustamiseks pidevalt laulda ja kaasa võetud trumme põristada.

Algne mõte oli abiturientidel “rebased” raudteejaama viia reisijaid ära saatma ja reisilt tulijaid vastu võtma, kuid raudteelaste streigi tõttu tuli minna bussijaama, kus “kümnendikud” vastuvõtuks üles rivistati. Õnnetuseks bussi aga ei tulnud ja lepiti vaid võidujooksudega läbi porilombi.
Paari tunni pärast kooli tagasi tulles leidsid “kümnendikud” eest küünaldega valgustatud ruumi, kus neid ootasid ristivanemad. Sõnadega “Püha kooli, direktori ja abiturientide nimel, gümnasist!” kuulutati kõik “rebased” ükshaaval Rakke Gümnaasiumi täieõiguslikeks õpilasteks.

Sel aastal alustati ka abiturientide koostatud tõotuse pärandamise traditsiooni: kui praegused kümnendikud abituriendi staatusse jõuavad, peavad nad lehe alla serva lisama vastava aastanumbri ja selle edasi andma nende ?retsitud? gümnasistidele.

Erinevates koolides on erinevad tavad
Esmakursuslasi kutsutakse mõnedes koolides ?rebasteks?,  teistes aga ?koerteks?, kuid sellegipoolest on idee sama: pannakse proovile nende võimed, ?retsitakse? korralikult ja lõpuks tunnistatakse nad ka abiturientide silmis õpilasteks.

Proovilepanekute all mõeldakse sportlikke võistlusi ja palju muud aktiivset osavõttu nõudvat. Vastuhakkajatele on tavapäraseks karistuseks aga koerte või kasside kuivtoidu söömine.  Peale mõnepäevalist katsumust tuleb “rebastel” läbida ka ?retsimise? õhtune vöönd, mis tähendab peamiselt igasugust määrimist. Kuulutuse peal seisab selle kohta enamasti, et abituriendid riiete eest ei vastuta. Tüüpiline vahend mökerdamiseks on kliister, millele lisatakse muid aineid, näiteks isegi mädamune, saepuru ja muud sellist. Peale selle kasutatakse ka kalu, piimatooteid ja veel igasugust iiveldust tekitavat kraami.

Kui “rebased” ka selle üle elavad, siis võib nad ristida täieõiguslikeks õpilasteks ja anda neile kätte ka vastav tunnistus.

Mõnes koolis leidub ka neid ?kümnendikke? või esmakursuslasi, kes ?retsimisele? ei ilmu. Häbi neile! Nende nimed on kuni kooli lõpetamiseni “eluaegsete rebastena” häbitahvlil.

EEVA PAJUMÄGI