?Mäletan, et viiendas või kuuendas klassis käies märkasin endagi suureks imestuseks, et ma ei saa rääkida nii, nagu tahaksin või olin kavatsenud. Paljusid sõnu ei saanud ilusti välja öelda, tekkisid hirmsad takistused, näiteks lihtsat sõna ?karu? oli lausa võimatu kuuldavale tuua,? meenutab Raul oma esimesi tähelepanekuid, lisades, et kogelus ehk loomuliku kõnevoolu takistus sõnade-silpide korduste ja blokkide näol avaldub enamasti 2-5-aastastel lastel kõne kiire arengu perioodil. Suuremal osal lastest läheb see üsna valutult üle, täiskasvanuna jääb kogelema umbes iga sajas inimene. Kogelemise algpõhjust pole aastakümnete pikkused teadusuuringud suutnud üheselt välja selgitada, teatakse vaid psüühilisi, sotsiaalseid ja pärilikke tegureid, mis võivad kogeluse vallandada.
Näha ja kuulda vaid
jäämäe veepealne osa
?Keskkooli ajal kogelus süvenes, eriti hull oli asi mõistagi klassi või muu publiku ees esinedes. Kuigi mul olid kodused ülesanded alati tehtud, närveerisin kohutavalt, kui õpetaja avas klassipäeviku ja hakkas õpilaste nimekirjast vastajat valima. Õnneks kaaslased mind kokutamise pärast narrima ei hakanud, aga ennast häirisid kõnetakistused väga,? räägib Raul.
Kogelust võrreldakse jäämäega. Kui vestluspartnerile on kuulda kogeleja tahtmatud blokid ja kordused ning näha tema mõnikord veidratena tunduvad kaasliigutused pea või kätega, siis see on vaid jäämäe veepealne osa. Nähtamatu veealuse osa moodustavad kogeleja mõttemaailm, hirm kõnesituatsioonide ees, häbitunne, alaväärsuskompleks.
Just psühholoogilisest poolest arusaamine aitas lisaks kõnetehnika õppimisele Raulil Tallinnas logopeed Külli Rohu juures kogelus kontrolli alla saada. ?Tehnikaülikooli magistrantuuris, kus tuli tihti seminarides sõna võtta, adusin olukorra väljapääsmatust ning tahtsin leida abi. Ühe terviseajakirja artikkel juhatas mind Tallinna kõneravikeskusse. Varem üritasin iga hinna eest oma kogelust peita ja kui see ikka ilmsiks tuli, oli ta juhitamatu,? jutustab Raul.
?Leheloo pealkiri väidab, et ma seljatasin kogeluse. Seda tuleb mõista siiski mitte lõpliku võiduna. Võitu peab kaitsma. Kõnetehnikat harjutan edasi; küll mitte iga päev, aga võrdlemisi tihti. Peamine on rääkida rahulikult ja mitte lasta end segada kõrvalistel pingeallikatel,? selgitab Raul lihtsat, ent raskesti teostatavat põhimõtet.
Ta võrdleb kogeleja ja mittekogeleja kõnelemisprotsessi. ?Kui inimene, kes ei kogele, avab lukustamata ukse ja lihtsalt kõnnib sisse, siis kogeleja on tema kõnehirm ja teised negatiivsed mõttekonstruktsioonid viinud selleni, et ta kõigepealt proovib igasuguste võtmetega sedasama lukustamata ust lahti keerata ja muid tegelikult tarbetuid avamisnippe kasutada.?
Suhtlemistöö sobib
1999. aasta märtsist kuni tänavuse suveni töötas Raul Isotamm Olympic Casinos, jõudes süsteemi administraatori ametikohalt välja Olympic Groupi IT-osakonna juhiks.
?Tööintervjuul mind kogelus ei seganud, sest sain rääkida omas tempos. Ristküsitluse all oleksin ilmselt hävinud,? arvab Raul.
Paarikümne kandideerija hulgast valiti tema välja tänu huvitavale ja perspektiivikale teemale, millega ta ülikoolis tegeles. ?Lühidalt öeldes on see tehisintellekti valdkonda kuuluv hägusate süsteemide modelleerimine ja juhtimine,? ei hakka Raul lehelugejat sel alal süvitsiminekuga koormama.
Tööandja Rauli kogelusele tähelepanu ei pööranud, sest see töötamist ei seganud ja tulemuste saavutamist ei takistanud.
Intensiivne töö ja huvitavad inimesed ei lasknud kogelusel mõjule pääseda. Raul kummutab arusaama, et kogelejatele sobib rohkem vaikne omaette töö, kus suhelda pole vaja: ?Enne valmistasin näiteks telefonikõnet pikalt ja põhjalikult ette. Nüüd oli aga tarvis palju suhelda, ettevalmistusaega ei jäänud ning siis lihtsalt valisin telefoninumbri ja rääkisin. Ja kogelus kahanes.?
Äsja vahetas Raul töökohta, uueks leivaandjaks on AS Cybernetica. ?Olympicus jõudsin uued süsteemid välja ehitada ja, nagu öeldakse, väljakutsed lõppesid. Teisalt olen 2002. aastast Tehnikaülikoolis ka teadurina ametis ning käärid kahe tööpõllu vahel kujunesid liiga suureks,? põhjendab ta muudatust.
Kogeleja pole halvem
?Mu enesekindlus ja -usk ning julgus teha valikuid on kasvanud tänu kõne paranemisele ning kuueaastasele tegevusele Eesti Kogelejate Ühingus,? tõdeb Raul, kogelejate ühingu juhatuse liige. Ühing tegutseb 1993. aastast ning ühendab nii kogelejaid kui nende probleemidega kokku puutuvaid inimesi.
Sel kevadel rahastas Euroopa Sotsiaalfond ühingu projekti ?Kogelus ei sega töötamist?. Projekti eesmärk on teavitamise, nõustamise ja kõnekoolituse abil anda kogelejatele paremad võimalused tööturule sisenemiseks ja karjääriredelil edasiminekuks.
?Ühelt poolt kasutan ma meeleldi projektis pakutavat, sest kokkuvõttes muudab see nii minu kui teiste kogelejate elukvaliteeti paremaks,? ütleb Raul. ?Samas rõõmustan eriti selle üle, et mul on ühingukaaslastele ja ühinguga tulevikus liitujatele jagada ka oma kogemusi ja elutarkust, kuidas vähendada kogeluse mõjuvõimu.?
Raul näeb oma missiooni teiste kogelejate aitamises ja moraalses toetamises. Ainsana Eestis korraldab kogelejate ühing Eesti Puuetega Inimeste Fondi toel mitmepäevaseid intensiivseid kõneravikursuseid. Kui kogelevate laste puhul piisab logopeedi vastuvõtul käimisest, siis täiskasvanutele on ainsaks tulemuslikuks meetodiks kõneravi mitmepäevane (veelgi parem: mitmenädalane) intensiivvorm. Kõnelemisprotsess lahutatakse üksikuteks osadeks ja tegeldakse iga osaga eraldi, samuti harjutatakse aeglase tempoga rääkimist. Õpitud vilumusi püütakse ka võimalikult automaatseks muuta. Kogelejale on n-ö normaalne kõne nagu võõrkeel, mida peab õppima, kuid milles saab ohtra harjutamise tulemusena perfektne olla.
Möödunud laupäeval tähistati maailma arenenud riikides rahvusvahelist kogeluse teadvustamise päeva. Nii antakse ühiskonnale märku, et meie, ladusalt rääkivate inimeste hulgas elavad ka kogelejad, kes pole millegi poolest meist halvemad. Nad vaid kõnelevad teistmoodi, nendel võtab rääkimine veidi rohkem aega.
?Kogelejat peaks kohtlema täpselt samuti, nagu igaüks ise sooviks saada koheldud: kuula ta rahulikult ja normaalse tähelepanelikkusega ning ilma piinlikkust tundmata ära. Pole vaja rääkida tema eest, lõpetades lauseid või sõnu,? soovitab Raul. ?Samuti pole põhjust kogelemise üle naerda ega kogelejat osatada.?
Ehkki Raul Isotammele on Tallinn viimase kümne aasta jooksul omaseks saanud, veedab ta kogu õppimisest ja tööst vaba aja vanematetalus Jõgevamaal. Ega see tegelikult polegi ajaveetmine, täpsustab Raul ? igapäevased talutööd ootavad tegemist.
ANDRES LOORAND
