|
|
Möödunud nädalavahetusel väntas mööda Jõgevamaa teid 1800 jalgratturit, kes otsisid üheskoos vastust küsimusele, kuidas elab Vooremaa. XXI roheliste rattaretke üks korraldajaid Peep Veedla tunnistas, et sõidutingimused olid seekord retke ajaloo keerulisimad, ent matkajate tuju see ei rikkunud. |
“Kui nädal enne retke algust rada üle vaatamas käsime, oli kõik normaalne. Ainult paaris kohas leidsime vajaliku olevat porisemate lõikude vältimiseks marsruuti korrigeerida,“ ütles Peep Veedla. “Vahepeal sadanud vihm oli aga pehmeid ja libedaid teelõike kõvasti juurde tekitanud. Kui lisada veel pidevad tõusud ja langused ning aeg-ajalt rattureid kimbutanud lõikav tuul ja vihm, siis on minu meelest kõik need, kes raja läbi sõitsid, kangelased.“
Roheliste rattaretkedel käivadki üldjuhul need, keda raskused ei kohuta.
“Ka möödunud aastal sadas roheliste rattaretke ühel päeval hommikust õhtuni vihma ja kui me siis ellu jäime, jääme nüüd ka,“ ütles jõgevlane Urmas Mikko reedel Palamusel, kui rattaretke avakõned peetud olid, taevas aga kõike muud kui ilusat matkailma lubas. “Päris tore, et roheliste retk meile seekord lausa koju kätte toodi. Nüüd saame ise ka teada, kui ilusas maakonnas me elame.“
Rõõmsat õhinat olid stardis täis ka Tallinna Matkaklubi liikmed Aili ja Kelly Otsman, keda oleks vabalt võinud õdedeks pidada, ent kes tegelikult olid ema ja tütar.
“Ilm polegi nii heas seltskonnas üldse oluline,“ ütles Aili Otsman. “Neid inimesi, kellega me siin kohtume, näemegi me ju tavaliselt ainult kord aastas ja jällenägemisrõõm on alati suur.“
Kelly Otsman lisas, et rattaretkele tulles jätavad inimesed kõik oma mured koju maha ning seepärast on retkel alati nii tore ja lõbus olla.
Sünnist saati
Kui Aili Otsman läks rajale koos täiskasvanud tütrega, siis pärnulanna Kati Niibo ja tema abikaasa Margus võtsid retkele kaasa sootuks nooremad järeletulijad: kolmeaastase tütre Paula ja augustis kaheseks saava poja Kaarli. Üks tegi retke kaasa ema, teine isa ratta taha kinnitatud järelkärus, kenasti kaitstuna tuule ja vihma eest.
“Ise oleme rattaretkel käinud kümmekond korda ning mõlemad lapsed on sünnist saati meiega kaasas käinud,“ ütles Kati Niibo. “Esimesel aastal sõitis Paula rattale kinnitatud turvatoolis, ent seal oli tal ebamugav magada ning nägi ta sealt ka palju vähem. Seepärast muretsesime järelkärud. Seal on lastel turvaline ja mugav.“
Standardrataste kõrval mindi retkele ka üsna omapäraste sõiduriistadega. Üheks selliseks oli kolmerattaline tandemratas, mille olid meisterdanud Kain Kivissaar Rakverest ja Amigo Aasmäe Jõgevalt.
“Kokku keevitasime selle Rakvere külje all Vana-Vinni külas,“ ütles Kain. “Et mugavam sõita oleks, asendasime traditsioonilised sadulad bemari istmetega.“
Kuigi ka istumismugavus on tähtis, olid seekord siiski vist tähtsamad korras käigusüsteem ja pidurid, sest voortest üles ja alla turnimist tuli 162-kilomeetrisel marsruudil ette omajagu. Retkelised vaatasid üle teele jäänud huvitavad objektid, ööbimiskohtades Saare järve ääres ja Laiuse lossivaremete juures pidasid aga debatti tervisliku toidulaua ja kliima teemal ning kuulasid heade eesti bändide esinemist.
Toit ja kliima
Reedeõhtusel toiduteemalisel debatil “Kui palju mürki jõuab meie toidulauale ning kui eestimaine on meie söök?“ oli üks esinejatest Jõgeva Sordiaretuse Instituudi seemnekasvatuse agronoom Margus Ess.
“Jõudsime debatil tõdemuseni, et tarbijal peaks olema küll õigus teada, kust pärineb toit, mida ta poest ostab, iseasi, mida selle teadmisega peale hakata, kui tegelikult otsustavad neli-viis suurt hulgifirmat meie eest ära, mida me sööme,“ ütles Margus Ess. “Praegu saame me poest toiduõli ostes küll näiteks teada, et pudelisse on see pandud Hollandis, aga et see on Brasiiliast ostetud toorainest Mehhikos välja pressitud, seda me teada ei saa ega peagi seaduse järgi teada saama.“
Kui laupäeva hommikupoolik välja arvata, siis ilm rattureid retke ajal tõesti ei hellitanud Vooremaa ja Peipsi äär ise oma kauni looduse ja omapäraste kultuurinähtustega pakkus aga palju avastamisrõõmu. Keila matkaguru Kalju Siitka ei jätnud kiitmata ka Jõgevamaa kaupmehi, kes olid märganud rattaretkeks valmistuda, varudes piisavalt karastusjooke ja muud ratturitele meelepärast.
“Mõnelgi varasemal korral on juhtunud, et kahetuhandelise seltskonna eesotsas liikujad väikese külapoe jookidest tühjaks ostavad ning taganttulijad saavad ainult tühje riiuleid imetleda,“ ütles Kalju Siitka, kes kaasa teinud kõik 21 roheliste rattaretke ning kellele 2008. aasta rattaretkel Rattarüütli tiitel omistati.
“Rattarüütli tiitli omanik pääseb edaspidi matkale ilma osavõtumaksuta, nii et nüüd ei jää mul üle muud kui surmani välja vändata,“ ütles Kalju Siitka naljatades.
Rattarüütli tiitlit hakati välja andma 2001. aastal ning tänavu said selle suisa kaks inimest: Luule Läpišov ja Laine Valk.
“Tegemist on 69-aastaste kaksikõdedega, kel mõlemal ainult esimesel roheliste rattaretkel käimata jäi, nii et üsna imelik oleks olnud üks rüütliks lüüa ja teine löömata jätta,“ ütles Peep Veedla.
i
RIINA MÄGI
