Ameerika telejutlustaja Robert H. Schuller on öelnud, et tough times never last. Tough people do (kõledad hetked räsivad, ent karastunud inimesed jäävad vankumatuks) ja isegi väga raskest olukorrast on võimalik võtta parim. Maailma tabanud kriis seda oskust arendada aitabki.
Eestlased on olnud ikka seda meelt, et kõik mured ja probleemid tuleb hoida kiivalt kodu- või tööseinte vahel ning nendest seltskonnas rääkimine on häbiasi. Äkki saavad teised teada, kui mul ei ole parajasti raha, õnnelikku pereelu või tööd? See tähendab justkui elus läbikukkumist. Ja läbikukkumine on midagi, mida inimesed naljalt teistele näidata ei taha.
Ometigi annab läbikukkumine võimaluse õppida. Ütleb ju Hiina vanasõnagi, et austust väärib mitte see, kui me kunagi ei kaota, vaid see, kui me pärast iga kukkumist tõuseme. Just tõusmine, seeläbi õppimine ja arenemine peaks olema tugevus, mitte nõrkus.
Raske on ju kõigil
Kriis on raskesse seisu pannud kõik. Enam ei ole vahet, kas olla poemüüja, põllumees, tippettevõtja või suunamudija. Raske on kõigil, sest teadmatus, kolinal kukkuv majandus ja ees ootavad rasked ajad tabavad suuremal või vähemal määral kõiki. Rasketel aegadel on suva rahast, klassist, ametinimest ja maja ees seisvast autost. Haiguse ja surma ees on kõik võrdsed.
Seega ei tohiks olla häbiasi öelda, et jah, praegune kriis on vähendanud toodangut ning me oleme sunnitud paluma abi. Ei tohiks olla häbiasi öelda, et kriisi tõttu olen tööta jäänud ja seetõttu otsin uut kohta. Ei tasu arvata, et raskusest rääkimine on antireklaam oma ettevõttele või edusamm konkurendile. Kõigil on raske.
Teiselt poolt aitab tööta jäämine avardada uusi perspektiive, võimaldab õppida juurde midagi uut ja tulla sellest kõigest välja tugevamana kui varem. Toodangu vähenemine aitab oma ettevõtte plaane ümber vaadata. Kuidas olla praegu kasulikum meedikutele, ühiskonnale ja haigetele? Paljud ettevõtjad on näidanud kiiret minekut ja julget otsustamist ning pakuvad hoopis teisi teenuseid kui varem.
Võtke aeg päriselt maha
Selle asemel, et muretseda, kuidas teised õnnetuse peale vaatavad, võiks mõelda, kuidas teha nii, et kriisist tuleks midagi ilusat. Sest head kriisi ei tohtivat ju raisku lasta.
Nii leierdatult kui see ka ei kõla, tuleks praegust kriisi vaadata võimalikult positiivselt. Selle asemel, et paanikas mõelda, kuhu joosta, võiks aja maha võtta ja mõelda. Millal te enne lihtsalt istusite ja mõtlesite? Võtsite aja maha ja olite? Ikka oli vaja teha, minna ja tulla. Kulutada aega, mida ei olnud, inimestele, kes ei meeldinud, tehes asju, mida ei tahtnud. Liikudes iga päev samal rutiinilainel, märkamata, mis ümberringi toimub. Nüüd võimaldab ootamatult kätte sadanud paus oma perspektiivi paika sättida, keskenduda sellele, mis on oluline. Sest kui kriis midagi õpetab, siis seda, et kõik on kaduv. Tuleb lihtsalt osata ümber orienteeruda nii kiiresti kui võimalik.
Positiivne mõtlemine võib praeguses olukorras tunduda lausa lapsik. Kuid rasketes oludes tundub see ainsa päästerõngana. Muuta hirm tugevuseks ja valida tegevusetuse asemel uus suund. Ent seda saab teha vaid tugeva iseloomu ja tahtejõuga. Väikestes nüanssides peitub võti ja ehk seda me praegu vajamegi.
Ennekõike tuleb üle saada valehäbist ja hirmust, kes mida mõtleb või kes teise ebaõnne peale naeru kihistab. Täna pole kihistada midagi. Endiselt leidub neid, kes tahaksid toetada raskustesse sattunud ettevõtjaid, ostes nende teenuseid või kaupa. Leidub kaaskodanikke, kes tahaksid toetada neid, kel veel halvemini läinud. Me oleme üksteisel olemas, kui vaid lubate. Tunnistage, kui on kurb, üksildane või valus. Tunnistage, kui ei tea, mida tulevik toob ja see tekitab hirmu. Tunnistage, kui eluraskused tunduvad nõnda rõhuvat, et enam ei jõua. Teised aitavad, kui vaid lubate. Raskused pole häbiasi, nende tunnistamine on tugevus, mida peame õppima. Teeme seda kõik koos. Vaid nii saame paremaks kasvada.
KERTTU-KADI VANAMB,
ajakirjanik
