Tänavu sügisel tähistas Estonia teater pidulikult oma sajandat sünnipäeva. Sama juubelit tähistavad täna Ranna rahvamaja ja raamatukogu Lümatis.
Põline Ranna elanik, Lümati külas 1890. aasta 5. mail sündinud Karl Paju on kirjandusmuuseumi jaoks kirja pandud ning Helgi Suluste koostatud kogumikus “Maa sool” trükitud mälestustes tõdenud, et aastatel 1910 – 1914 oli Põhja-Tartumaal suur seltskondliku elu tõusuaeg, siis ehitati suuri seltsimaju. Ranna vallasekretäriks valiti 1907. aastal Jaan Priimägi. Ta käis sageli Tartus Vanemuise teatris, kus Karl Menningu ajal etendati draamasid, mis Priimäele eriti meeldisid. Ta oli kusagilt hankinud ka normaal-rahvaraamatukogu seltsi põhikirja. See oli lihtne ja lühike. Selts võis rahvaraamatukogusid asutada, pidusid korraldada, liikmetele kõnekoosolekuid pidada, kursusi korraldada. Ühel koosolekul võeti see põhikiri vastu ja saadeti registreerimisele. See oli 1913. aastal ja Karl Paju oli üks asutajaliikmeist. Niiviisi tekkis iseseisev Ranna Rahvaraamatukogu Selts. Aga sellele oli vaja ni-öelda elu sisse puhuda.
Enne Ranna Rahvaraamatukogu Seltsi asutamist lavastas Priimägi Palal Kitzbergi näidendi “Tuulte pöörises”.
Esimest näidendit mängiti Laiusel
Noorel Ranna Rahvaraamatukogu Seltsil oli vaja liikmeid. Liikmemaks oli 50 kopikat. Otsustati pidu korraldada, aga Palalt millegipärast seltsimaja ei lubatud. Jaan Priimäe vend Hans oli Laiusel vallasekretär. Laiusel oli uus seltsimaja valmis saanud, Jaan käis isiklikult kohal ja tõi teate, et jaanuarikuu lõpus või veebruari alguses võib nende saali saada.
Karl Paju kirjutas oma mälestustes: “Kujutage ette! Rannalt Laiusele on ikka oma
Proove tehti palju. Südatalvel, nädal enne peopäeva läks ilm sulale ja nii hullusti, et tegi lumeteele lõpu. Viimasele proovile pidid mehed minema Kodavere ja Pärsikivi kaudu, otse enam Kokorale ei saanud.
Aga ikka jäädi minekule kindlaks. Laupäeva öösel vastu pühapäeva korjati tegelased kokku ja algas sõit Laiusele. Jõuti õigeks ajaks kohale. Unised ja väsinud, nagu osatäitjad olid, mängisid nad oma tüki ära. Halva tee tõttu ei olnud publikut just kuigi palju. Tol ajal Laiusel pastoriks olnud Johan Kõpp oli näidendi kohta öelnud, et külaoludes päris rahuldav.
Esmaspäeva keskpäevaks jõuti tagasi Rannale. Hobuse andis Karl Paju oma vennale Villemile Lümatis tagasi ning teel Raatvere koolimajja jäi mees püstijalu magama.
“See oli Ranna Rahvaraamatukogu Seltsi esimene pidu. Selle sissetulek läks kõik kuludeks, tuldi vaevu ots otsaga kokku. Aga see jäi osalistele surmani meelde.”
“Tuulte pöörises” mängiti uuesti nii seltsi kümnenda kui ka 25. juubeli puhul. Karl Paju mängis ikka Kaarli osa. Aga selle Laiuse peoga sai Jaan Priimäel näidenditest isu täis ja tema enam Rannal ega mujalgi nende lavaletoomisega ei tegelnud.
Kui Laiuse peo väsimus välja puhatud, hakati noortega uut pidu ette valmistama. Näidendiks valiti Rutoffi “Vastu vett”. Et Priimägi enam ei osalenud, tuli Karl Pajul näitejuhi rollis olla. Pidu korraldati kevadel Raatvere koolimajas.
Kuidas Lümatisse seltsimaja ja sellesse sisu sai
Lümati ühiskaupluse ja vallamaja vahel lösutas suur kiviehitis – valla magasiait. Ranna vallasekretär Jaan Priimägi taotles magasiaida likvideerimist ja volikogu võttis teda kuulda. Magasiaida hoone anti tasuta üle Ranna Raamatukogu Seltsile. Maja ümberehituseks lubas volikogu Karl Paju mäletamist mööda umbes 150 rubla toetust. Raamatukogu Selts otsustas 1914. aastal magasiaida ümber ehitada. Magasiaidas olid suured viljasalved, nende lammutamisest sai palju laudu. Seintesse tuli aga aknaid ja uksi teha, seinad seest laudadega vooderdada, põrand ja puhas lagi panna, näitelava ehitada ja ahi, seinad väljast krohvida ja eeskoda ehitada.
Algas esimene maailmasõda, mobilisatsioon viis mehi ning ehitustegevuses tuli seisak. 1916. aastal prooviti mängida Vilde “Pisuhända”, kuid see tükk kukkus kehvasti välja. Kui 1920. aastal sõjatuli kustus ning mehed koju pöördusid, algas ülesehitav töö. Peod muutusid sisukamaks ja etteasted paremaks, kuid puudus muusika. Koguti raha orkestripillide soetamiseks ning need ka õnnestus Saksamaalt tellida. Siis otsiti kokku mehed, kes pille võiksid mängida. Aga algus oli kole, sest keegi polnud pillimängu varem õppinud. Paar meest ei saanudki hakkama, need asendati teistega. Kõik olid algajad, pooled ei teadnud noodistki midagi. Kuidagiviisi saadi orkestrile elu sisse, rahvaraamatukogu pidudel mängiti vaheaegadel ja tantsukski, mõnikord ka matustel, kabelipühal ning kirikus. Tegutseti teise maailmasõjani, siis viis sõda noored mehed laiali, orkester lagunes, osa pille läks kaduma. (Järgneb)
HELVE LAASIK
