Laiuse Jaan Poska põhikooli 7. klassi õpilane Ranel Kase on meisterlik kõnekunstnik, kes paneb publiku ennast kuulama ning krutib lugude pinget üles viimase lauseni.
Raneli oskuslik esinemine ning pühendunud töö koos eesti keele ning kirjanduse õpetaja Helge Maripuuga tõi poisile Liivide ja liiviliku loomingu üleriigilisel etluskonkursil kaks preemiat. Ranel pälvis publiku lemmiku tiitli ja publiku preemia luuletuse parima esitluse eest.
Umbes kuu harjutusaega
Poisi hinnangul on edukas võistlus talle suur saavutus: igast maakonnast olid kohal võitjad. “Olla üks Eesti parematest on kõva tase,ˮ rõõmustab ta. “Tahan kaugemale jõuda, minna veel suurematele võistlustele,ˮ unistab poiss.
Raneli sõnul oli tal koos õpetajaga enne konkurssi umbes üks kuu harjutamisaega. “Mida lähemale võistlus jõudis, seda rohkem harjutasime, vahel isegi hommikul enne tunde,ˮ lausub poiss. “Tavaliselt loen oma tekste klassikaaslastele ette – nemad ütlevad, mida saab paremini välja mängida,ˮ tunnustab Ranel kaasõpilasi, kes on talle ausaks publikuks.
Noore etleja sõnul on põhiline, et jutustades hakkaks pilt silmade ees jooksma: nii endal kui publikul. “Ainult siis saab kuulaja aru, millest ma räägin. Ta näeb ja kuuleb samamoodi nagu mina,ˮ kirjeldab noormees. Kuulaja põnevust saab hoida pause tehes. “Loed hästi põnevat kohta, krutid pinget, siis teed pausi, publik jääb haaratult ootama, mis hakkab edasi juhtuma,ˮ kirjeldab Ranel oma jutustamistehnikat.
Väike närv aitab alati
Raneli valikus oli luuletus “Mida mõtleb meesˮ ja proosapala “Kuninga muinasjutudˮ. “Mulle tundusid need huvitavad lood – neid oli mõnus lugeda ja hea esitada,ˮ selgitab ta.
Poisi hinnangul peab olema tekstil õpetlik sisu, see peab olema põnev, mis haarab kuulaja ja paneb hinge kinni hoidma – mis nüüd saab. Endale sobiliku ja paraja teksti tunneb poiss kohe ära. “Tunne peab õige olema,ˮ sõnab ta.
Raneli sõnul mõtleb mees luuletuses, et kui ta vanaks jääb, ei pea ta tööle minema – kõik on üks suur sinine esmaspäev. “Ma vahel mõtlen ka, mida teen, kui olen vana – tahaksin ka siis midagi uut õppida ja ennast arendada, muidu hakkab ju igav,ˮ muigab noormees.
Kuninga muinasjutu ettekandmisel tabas Ranelit nii mõnegi etleja suurim hirm – tekst läks kohe alguses sassi. Poiss aga naerab ja lausub rahulikult: “Vingerdasin välja nii, et keegi ei saanud arugi. Tuleb rääkida see koht, mis meeles on, ja panna see ülejäänud tekstiga loogiliselt kõlamaˮ.
Kogenud etleja sõnul peab väike närv ikka sees olema, sest muidu ei saakski esineda. Ranel sõnab enesekindlalt, et midagi hullu ei juhtu ka siis, kui mõni osa tekstist hoopiski vahele jääb: proosas on kergem otsad kokku viia ja meisterlikult lugu välja mängida.
Ranel on kõnekunstiga aktiivselt tegelenud umbes kolm aastat. “Esimeses klassis ma etlemisega nii palju ei tegelenud, käisin siis rohkem laulmas. Neljandas klassis hakkasid võistlused tulema ning võtsin osa luuleteatrist,ˮ jutustab ta. “Etlemine on huvitav, õpin alati midagi uut ja saan kogemusi ning vabal ajal ei hakka igav,ˮ selgitab poiss, miks ta etlemist ja esinemist naudib.
Raneli sõnul on ta nende aastatega õppinud paremini teksti mõistma, pidev töö endaga aitab laval rahulikuks jääda ning endast parima anda.
Tulevikus tahab Ranel tegeleda näitlemisega. “Näitlemine jääb, aga midagi võib veel juurde tulla. Kunagi tahtsin kokaks saada, enam küll seda kripeldust ei ole, aga kunagi ei tea,ˮ arutleb poiss. Ranel julgustab noori kõnekunstiga tegelema. “Kui on tahe, siis saab õppida. Ainult loomulikust andest ei piisa,ˮ arutleb ta. “Kõnekunst aitab elus edasi, sest oskad paremini suhelda ja ennast väljendada.ˮ
MARGE TASUR
