Juba hommikul vara olid esimesed kaugemalt tulijad rongiga kohale sõitnud ning kella üheteistkümne paiku oli Rakke mäe ümbrus autodest kirju. Igal pool askeldasid värvilises rattuririietuses inimesed, et oma sõiduriistal veel viimaseid mutreid reguleerida.
Ühtekokku oli Rakke staadionile kogunenud sellel päeval üle tuhande ratturi. Neist 666 sõitis läbi põhidistantsi 56 km, ülejäänud katsusid jõudu matkadistantsil ? 34 km pikkusel rajal. Kuni 12-aastased lapsed võistlesid aga staadionil.
Vihm ei lasknud end pikalt oodata
Kohale olid tulnud ka kõik tugevamad krossiratturid üle Eesti, sest Rakke maraton on ka Elion Estonian Cup?i üks osavõistlusi. Omajagu lisas algavale jõukatsumisele pinget ka teadmine, et tegemist on viimase kontrollvõistlusega enne tuleval nädalal Norras toimuvaid mägirataste maratonsõidu maailmameistrivõistlusi.
Lõuna paiku oli kirev startijate vägi kogunenud stardikoridori, et söösta rajale. Neil seisis ees pikk mudane distants, mille raskeimas osas tõusti ka Põhja-Eesti kõrgeimale tipule Emumäel. Etteaimatavalt oli ka selge, et tulemas on väga porine mõõduvõtmine, sest Rakke kandis oli juba tubli paar nädalat rohkelt vihma sadanud. Ilm oli stardihetkel küll kuiv, kuid ega vihm ka sel päeval ennast pikalt oodata lasknud.
Põhivõistluse käigus otse rajalt 14. kilomeetrilt tulnud sõnumid rääkisid esimesest tõsisest lahtirebimisest juhtgrupi ees. Esimesteks olid jõudnud Helmet Tamkõrv, Caspar Austa ja Raivo Maimre. Nende meeste võidulootusi ei peetud siiski esialgu kuigi suurteks, kuid esimestena kihutasid üle lõpujoone just nemad.
Täpselt kella ühe ajal said loa rajale minna ratturid, kes soovisid osa võtta 34-kilomeetrisest matkadistantsist. See oli ühtlasi võistlusdistantsiks ka kuni 15-aastastele ratturitele, kelle suhtes peeti eraldi punktiarvestust ka Elion Estonian Cup?i seeriavõistluse osas.
Tõelised veetakistused
Tõele au andes ei olnud ka teised, kes matkadistantsile läksid, vähem võistlusindu täis, sest igaüks tahtis oma rattavalitsemise oskust proovida ja seda parimate Eesti ratturite omaga võrrelda. Rada pakkus selleks kuhjaga võimalusi, sest kulges enamasti sama teed pidi kui pikem võistlusmaa. Lühemast rajast oli jäetud välja Emumäe tõus, mis tegi raja füüsiliselt kergemaks ja selle võrra sõidu tehniliselt nauditavamaks.
Võistlusraja algus oli väga paljulubav ja suhteliselt hästi läbitav, aga pärast Edru mäelt laskumist jõuti esimese liivaseljandikuni, mis nõudis esimestelt uljaspeadelt juba väikese pirueti tegemist ja kohe seejärel ehtsast mudajärvest läbipurjetamist.
Selle esimese veetakistuse läbimisel oli veel mitmeid, kes püüdsid ennast ja oma sõiduriista veest säästa. Siis ei teadnud veel keegi, et vesi saab olema võistlejate põhikaaslane ? seda nii ülevalt taevast vihma näol kui kummide all libeda porina. Pärast mõningast sõitmist mööda kruusateid ja kitsaid mudarööpaid, mis panid proovile ratturite närvid ja rattakummide hõõrdeteguri, jõuti vanasse paekarjääri. See oli ilmselt ka kõige lõbupakkuvam osa sõidust, sest vett oli siin juba väga palju. Kohati isegi nii palju, et vändates enam jalad veest välja ei ulatunud. Alates sellest rajaosast sai igaüks juba ka mingisuguse ettekujutuse, kui tugev sõitja ta võrreldes põhidistantsi läbijatega on, sest siin oli rada jälle üks.
Võistluse viimased kilomeetrid algasid järsu tõusuga, mis oli üsna tõsiseks jõuprooviks väsinud sõitjatele. Ja siis keeras rada juba staadioni lähistele. Staadion ja lõpukoridor juba paistsid, kuid rajameistritel oli võistlejatele varuks veel väike ninanips. Rada läks üles Rakke mäe tippu ja tuli hästi järsku ja käänulist perve pidi alla, tegi veel mõned looked metsa vahel kaunil maastikul ja alles siis jõuti staadionile. Kaks ja pool tundi on stardist möödunud, alles nüüd tuleb tõeline väsimus.
Pärast tulemuste teadasaamist oli aeg minna ratast pesema, hiljem aga ise sauna, et higi maha pestes kõik veelkord sõpradega läbi arutada.
ILMAR PAJUMÄGI