Rail Balticut ei ole küll veel füüsiliselt olemas, kuid juba mitu aastat toimib see omalaadse testina, mis aitab meil mõtestada ja mõista nähtusi ja inimesi.
Nüüd me siis teame ka Euroopa Kontrollikoja autoriteetse sõna läbi, et Rail Baltic läheb kallimaks, kui esilagu eeldati ning selle ärilise tasuvuse kindlus on kahtlane.
Ei pruugi tähtajaks valmida
Koja auditist selgub, et projekti esialgne prognoositud maksumus oli 4,7 miljardit eurot, kuid uue ennustuse järgi on selleks 7 miljardit eurot. Praegune ametlik maksumus on aga 5,8 miljardit eurot. Tasuvuse prognoosimisel on küsimärk kauba- ja reisijateveo võimaliku mahu kohal, sest teatavasti elab kõigis Balti riikides vähe inimesi ja peale selle väga hajusalt. Ka ei ole praegu Eesti, Läti ja Leedu vahel põhja ja lõuna suunas raudteekaubavedu.
Euroopa audiitorid leidsid, et suure tõenäosusega ei saa projekt valmis planeeritud tähtajaks, vaid ilmselt lausa neli aastat hiljem, aastaks 2030.
Tahtmata olla vähimalgi määral irooniline, peab ütlema, et kõik see oli ammu teada, aga omal viisil kirjeldab Baltimaade reaalse olustiku üha korduv taasavastamine Rail Balticu huvitavat rolli viimase aastakümne Eesti elus. See projekt on nagu ootamatult silme ette asetatud suurendusklaas või peegel, mis aitab mõista nähtusi ja inimesi, kelle sisu võib muidu ähmaseks või osaliselt mõistetamatuks jääda.
Ilmselt teavad kõik, et kui ehitada midagi väga suurt, siis selle planeerimine ja ettevalmistamne koos üldsuse nõusoleku saamisega – sest elame ju demokraatlikus riigis – võtab nii kaua aega, et esialgu arvestatud maksumuse võib julgelt kahega korrutada. Kuskil Hiinas või Venemaal nii muidugi ei oleks, aga et elame vabal maal, peabki suurte asjade sündimiseks valitsema üksmeel.
Aeg-ajalt läheb see meelest, eriti kui kellelgi tekib mõni eriti progressiivsena näiv idee, mida tahaks kohe rakendada just oma kaasmaalaste peal. Aga üldiselt ei erine suure, elusid muutva idee elluviimine väga palju kolme riiki läbiva kiirraudtee ehitamisest. Mõelge selle peale, kui tekib näiteks soov kõiki inimesi kiiresti ja korraga õigesti elama panna.
Ka tõsiasi, et Eesti (või Läti või Leedu) on väheste inimestega hõredalt asustatud maa, jõuab meile tihti kohale välismaalaste peegeldusena. Rail Balticu projekt on siingi pigem hea mõõdik, et mõista meie rahvaarvust tulenevaid eeliseid ja hädasid.
Paljud asjad ei näi Eestis Exceli tabelis – näiteks lennuühendused teiste riikidega, mitmekesine ja kvaliteetne ajakirjandus, neljarealised maanteed tähtsamate linnade vahel ja hea kodumaine kõrgharidus. Lõpuks omakeelne kultuur ja parlament. Ometi on nad olemas ja vajalikud ning nendeta oleks Eesti üks mõttetu ja õnnetu paik.
Projekt on Balti riikide koostöö
Valikutes, kus meil on õnnestunud oma rahvaarv unustada ja suurelt tegutseda, on Eestil alati hästi läinud – Vabadussõjast Tallinkini välja.
Huvitaval kombel on viha Rail Balticu vastu teema, mis seob muidu eri positsioonidel seisvaid inimesi ja gruppe EKREst Kalamaja-mulli aktivistideni. Ise olen juba tükk aega mõne algatuse, huvirühma või nähtuse puhul parema selguse saamiseks rakendanud Rail Balticu testi: kui keegi on muu kõrvalt Rail Balticu vastu lihtsalt vastuolemise pärast või mingi äraspidise grupiidentiteedi mõjul, siis pole sageli ka tema muid seisukohti põhjust ülemäära kriitikavabalt võtta.
Ja muidugi Balti riikide koostöö. Raske öelda, kas see raskesti defineeritav asi on Rail Balticu mõjul paranenud, kannatanud või üldse muutunud. Taas peab tõdema, et raudteeprojekt on ka siin kui halastamatu valgusvihk, mis ise ei muuda midagi, kuid toob nähtavale tolmurullid ja ämblikuvõrgud nendes nurkades, millega me pole piisavalt viitsinud või tahtnud tegeleda.
Kõige selle kõrval tegelik kiirraudtee rajamine juba käib. Kui see peaks valmis saama ka alles kümne aasta pärast, siis ikkagi võib teha ühe ennustuse: üllatavalt paljud on sellega rahul. Läheb nagu läks Tallinnas Reidi teega, mis pidi olema katastroof, kuid on parandanud kümnete tuhandete inimeste igapäevast elukvaliteeti.
ANVAR SAMOST, kolumnist
