34-aastane Raido Allsaar jätkab oma suguvõsa põlvest põlve kestnud põllumajandustootmise traditsioone ja tegeleb teravilja kasvatusega nii Järvamaal Imavere kandis kui ka Põltsamaal Adavere ümbruses.
Imaveres asuva Essa-Reinu talu peremehena arvab Raido, et põlistalu mõiste peaks tänases Eestis märksa paremini määratletud olema. Üks mure on see, kuidas õnnestub koroonakriisi oludes vilja välismaale müüa. Optimistina arvab ta, et töö maal ei saa kunagi otsa ja arenguruumi põllumajandustootmise edendamiseks jätkub.
Mille poolest on tänavune aasta põllumehele erilisem?
Tegelen põllumajandusettevõtlusega üheksandat aastat. Aastad erinevad ennekõike ilmastiku poolest. Töö tuleb ikka ära teha. Mis viimase aja ilmadesse puutub, siis sügisest alates on olnud väga vihmane ja tuuline periood.
Kas tänavu on loodusliku kevade algus hilisem?
Tegelikult on põllumehe jaoks kevad alanud ligi 15–20 päeva varem. Märtsikuuks said tehtud ettevalmistused kevadkülviks. Külvame hernest, suvi- ja talinisu, suvi- ja taliotra ning talirapsi. Suure osa toodangust turustame Baltic Agro kaudu, kuid toidunisu ja rukist läheb palju ka Eesti firmasse Tartu Mill. Suurema koguse rapsist müüme Painkülas asuvasse aktsiaseltsi Scanola Baltic.
Kokku plaanime tänavu külvata ligi 1400 hektarile. Oleme kasutusele võtnud uusi haritavaid maid ja soovime põllupinda veelgi laiendada. Oleme panustanud kvaliteetse seemne tootmisesse ning sel aastal planeerime paari tuhande tonni ulatuses laiendada vilja säilitusmahte. Ruumi, kuhu põllumajandustootmist arendada, jätkub.
Kuivõrd raskendab koroonakriis teraviljavedu välismaale?
Paraku seda veel ei tea. On kuulda olnud, et üks laevavedu on väetiste tarnimisel ära jäänud. Kui aktiivsema viljavarumise hooajal augustis-septembris jätab mõni suur kaubalaev tulemata, on varumisega suur mure. Praegu on sadamates rohkesti vilja ette varutud ja kui uus hooaeg peale tuleb, pole seda enam sadamatesse panna. Kui vili jääb põllule, rikub vihm kindlasti selle kvaliteedi. Nädal aega edasi lükatud koristushooaeg toob üsna suure majandusliku kahju.
Kuidas on lood taluperemehetundega?
Essa-Reinu talu on üldse üks väheseid põlistalusid, mis on nii Põltsamaa kui ka Imavere piirkonnas alles. Enamik põllumajandusettevõtteid on välja kasvanud kolhoosidest või on need ärimeeste loodud. 1992. aastast hakkas talu majandama mu isa Hendrik Allsaar. Nüüd jätkan mina. Arvan, et põlistalude mõiste peaks Eestis palju rohkem tähelepanu väärima. Minu jaoks on see väga suur argument. Põlistalude eelistamise mõtteid Euroopa Liidu toetuste jagamisel on siiski olnud. Oluline on arvestada põlistalunikega ka maksupoliitikas.
Kas teie põllul töötab võõrtöölistena ukrainlasi?
Seni pole tarvis olnud neid palgata. Kahel mehel ajasin tänavu siiski tööload korda. Kohale nad tulla aga ei saanud, sest koroonapandeemia tõttu piirid suleti. Võõrtööjõudu on Eestis paratamatult vaja. Oma põllumehest sõbralt olen kuulnud, et ukrainlased on väga töökad inimesed. Lisaks töötamisele mõtlevad nad seda, kuidas tööd paremini teha. Ukrainlased sobivad Eesti keskkonda, kuna nad on töökad, mitte nagu eksootilisest maadest saabunud pagulased. Üldse on meie ettevõttes koos minuga kuus palgatöötajat.
Masinapark on meil täiesti uus. Vanim traktor firmast John Deere on töötanud umbes 3000 tundi. Masinapargi laiendamine käib ikka põhimõttel, et kui kuskil on kitsaskoht, hakkan otsima võimalust, kuidas probleem lahendada.
Milline on teie hinnang Eesti põllumajanduspoliitikale?
Igapäevase tootjana pole seda (poliitikat – toim) tunda ja ega mäletagi, millal oli. Üks lähimineviku tegusamaid põllumajandusministreid oli Ivari Padar. Praegune maaeluminister on töötanud vahetult põllumajanduses, olnud konsulent ja omab teadmisi ning kogemusi Euroopa Liiduga suhtlemisel. Lootused on suured, kuid paraku ei sõltu kõik ministrist.
JAAN LUKAS
