Möödunud reedel olid maailma uudisteagentuuride pilgud suunatud Tallinnale: seal kestis NATO välisministrite kohtumine. Politseinikest üleujutatud kesklinnast pisut eemal, Salme kultuurikeskuses peeti samal ajal esimest üle-eestilist rahvamajade messi. Ei oska kohe esimese hooga öeldagi, kumb neist Eesti ja eestluse kestmise seisukohalt olulisem oli.
iii
RIINA MÄGI
Kui majatäis kultuurirahvast koos on, siis igav küll ei hakka. Mõnus messimelu hakkab välja kujunema juba enne avamist. Avamisele saabuvad nii mõnedki tähtsad tegelased, kultuuriminister Laine Jänes sealhulgas. Ta avaldab arvamust, et masuaja kiuste oleme me hingelt ja vaimult ikka veel nii terved suuresti tänu kultuurile ja kultuuritegijaile ning et meie rahvuslikud mustrid, triibud ja värvid on need, mis meile jõudu annavad ja meie identiteeti kannavad. Viimane mõtteavaldus on inspireeritud Muhu mustritega vööst, mis talle nädal varem Põltsamaa Käsiteokojas kingitud ning mida minister messi avamisel uhkusega kannab. Nii on Jõgevamaa juba messi avamisel „plusspunktid“ kirja saanud.
Ei ole meie esindusel vaja ka oma messiboksi kujundust häbeneda: see on maitsekas, otstarbekas ja leidlik. Rahvamaju, üritusi ja muud kultuuriga seonduvat tutvustavaid materjale on laud aga tihedalt täis. Spetsiaalselt messiks on valminud maakonna rahvamaju tutvustav voldik.
Messiboksi asukoha üle ei saa meie esindus samuti kurta: see jääb väikese messilava vahetusse lähedusse. Just seal toimuvad maakondade etteasted. Ühest küljest saavad meie kultuuritöötajad kõigest laval pakutavast osa ilma tööpostilt lahkumata, teisalt satuvad laval toimuvat vaatama tulnud justkui iseenesest ka meie boksi.
Mis loom on loomemajandus?
Vahepeal „põgenen“ messimelust ära Salme kultuurikeskuse suurde saali, kus peetakse foorumit „Rahvakultuur ja loomemajandus“. Loomemajandusest räägitakse viimasel ajal palju, aga katsu sa leida inimest, kes oskaks öelda, mis asi see selline on! Foorumiesinejaid, kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhatajat Ragnar Siili, Setomaa Valdade Liidu juhti Margus Timmot ja Sänna kultuurimõisa eestvedajat Hendrik Noort kuulates hakkan sellest peaaegu aru saama. Kusjuures erinevalt mõnest kultuuriinimest, kes sõna „loomemajandus“ kõlagi ei talu, hakkab mulle asi täitsa „söödav“ paistma — juhul, kui see parasjagu paksu loosungitekorra alla pole mattunud.
Foorumi lõpus paluvad sõna Ambla kultuuritöötaja Arlet Palmiste ja filmimees Artur Talvik, kes räägivad ideest korraldada tänavu suvel koostöös Kanal 2ga omapärane laulupidu, millel saab osaleda 100 000 inimest, kusjuures kodukandist lahkumata. Jutt kõlab esmapilgul nagu Ostap Benderi visioon planeetidevahelisest maleturniirist, aga tundub, et meestel on siiski tõsi taga.
Tagasi messimelusse naasnud, teen väikese tuuri mööda teiste maakondade bokse. Võrumaa omas hakatakse mulle kohe rääkima mai lõpus toimuvast Umast pidost, mis seekord, tõsi küll, saab teoks Põlvamaal, ent kuhu läheb ka Võrumaa tantsu- ja laulurahvas. Tartumaa boksis pakutakse elvalanna Siiri Puhalaineni tehtud võileivatorti, mis kaunistatud mitme Tartumaa tuntuma ehitise söödavate makettidega. Keelekastet pakutakse pudelist, millel ilutseb silt „Emajõgi“.
„Aidake ometigi meil seda Emajõge natuke madalamaks saada,“ ütlevad boksisolijad, olles samas uppujate kohta üsna lõbusad. Veel pakutakse võimalust õnneloosi võtta ning Vanemuise endaga pilti teha. Kannel on tal küll pisikesevõitu, aga habe vägev.
Skepsis ületatud
Jõgevamaa etteaste ajaks jõuan messilava juurde tagasi. Mütsiga lööma pole meie esindus tulnud, vaid kava on Airi Rütteri poolt kindla käega paika pandud ning Torma kammerkoori, Põltsamaa naiskoori Roosi ning Kalevipoja, Siili, krattide ja teiste poolt kenasti ja tempokalt ette kantud.
Kui esimene messipäev õhtusse veerema hakkab, võtan nööbist kinni messi projektijuhil Jüri Peetsonil, et küsida, kuidas ettevõtmine tema meelest käivitunud on.
„Messi võib juba selle poolest kordaläinuks lugeda, et kõik maakonnad on oma esinduse välja pannud ning et messiettevalmistuste käigus on maakondade kultuuritöötajatel palju koostöömõtteid tekkinud,“ ütleb Jüri Peetson. „Enne messi oli ka skeptikuid, kes kahtlesid sellise ettevõtmise vajalikkuses, ent see skepsis on nüüd ületatud. Sellist võimsust meil muidugi ei ole kui praegu Tartus toimuval maamessil, aga kindlasti ei jää seekordne rahvamajade mess viimaseks.“
Seda on Jüri Peetson sunnitud tõdema küll, et n-ö tänavalt sisseastujaid on messil vähevõitu. Rohkem sõeluvad bokside vahet ikka needsamad kultuuritöötajad, kes ise messile oma maakonda esindama tulnud. Jõgevamaa kultuurirahva hulgast kostab isegi arvamusi, et rahvamajade rahvas oleks võinud kõige täiega maamessile minna: seal oleks oldud palju nähtavamad. Samas tõdetakse, et oma maakonna ja kogu Eesti kultuurirahva õlatunne tekkis messil küll: mured on ju kõigil ühised.
Esmaspäeval kuulen haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialistilt Tiina Tegelmannilt, et teisel messipäeval sattus Salme kultuurikeskusse juba rohkem n-ö võõrast rahvast. Ning hulgaliselt tantsubändide esindajaid käis oma kontaktandmeid jagamas. Aga info ja kontaktide vahendamiseks mess ju korraldatigi.
Esimese messi kogemused kavatsevad messi korraldanud Eesti Rahvamajade Ühing ning Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus läbi arutada ning siis juba otsustatakse, millal, kus ja missuguses vormis toimub järgmine mess.
