Traditsiooniliselt jagatakse demokraatia kui rahva võim otseseks või kaudseks. Otsese demokraatia teostamise näiteks on ajalooõpikute vahendusel Novgorodi Veet?e. Samuti toimis see edukalt mitmetes Vana-Kreeka linnriikides.
Rahvaalgatusest ja rahvahääletusest
Nagu kõikides kaasaja riikides, on ka Eesti põhiseaduses omaks võetud eelkõige kaudse demokraatia põhimõtted. Sellest printsiibist lähtudes on rahvale tagatud võimalus teostada oma võimu Riigikogu valimiste teel. Seaduste algatamise õigus on aga antud igale Riigikogu liikmele. Tänapäeval on otsene demokraatia ühiskonna keerulisust ja suurust arvestades jäänud tagaplaanile ning hõlmab vaid rahvaalgatust ja rahvahääletust. Rahvaalgatuse all mõeldakse teatud arvu kodanike poolt parlamendile esitatavat kohustuslikku ettepanekut mõne konkreetse seaduseelnõu arutamiseks ja selle üle otsustamiseks. Eestis näeb põhiseadus siiani ette otsese demokraatia rakendamist ainult rahvahääletuse kaudu. Mõni aasta tagasi Eesti Euroopa Liitu astumise küsimuse otsustamisel seda teed ka mindi. Veel on oluline märkida, et rahvahääletusele ei saa panna küsimusi, mis võimaldaksid saavutada rahva toetust populistlike otsustuste kaudu, näiteks riigi eelarve või maksude suuruse üle otsustamine.
Siiski on mõnede minu kolleegide peas taas küpsenud mõte üritada muuta Eesti põhiseadust ja kehtestada otsese demokraatia ilminguna ka rahvaalgatuse võimalus. Esmapilgul ei tundu see sugugi halva ideena. Ometi on mitmed põhiseaduse eksperdid, sealhulgas ka justiitsministeeriumi vastava ala asjatundjad, kategooriliselt sellise muudatuse vastu. Millest küll selline vastasseis?
Poliitilise võitluse relv
Eelkõige on põhjus selles, et rahvaalgatus sisaldab häid võimalusi riigi kodanikkonna demagoogiliseks ärakasutamiseks ja ajupesuks. Eeldab ju tuhandete allkirjade kogumine ühele dokumendile väga tõsist tööd. See on aga jõu- ja taskukohane vaid poliitiliselt aktiivsetele jõududele, milleks on meil erakonnad. Siit tulenevalt võib allkirjade kogumise kampaaniat rahvaalgatusele õigusega pidada poliitilise võitluse üheks vahendiks.
Positiivsena on märgitud, et rahvaalgatus otsese demokraatia suurendamisena vähendaks rahva riigist võõrandumist ja poliitilist tüdimust. Kahjuks on aga sellise paranenud ettekujutuse hinnaks mitmesuguste ühiskondlike konfliktide paratamatu võimendamine ja kandepinna laienemine. Välistatud ei ole sealjuures ühiskonna vähemuste huvide kahjustamise oht. Seevastu esindusdemokraatiat iseloomustab parlamendivalimiste kaudu ühiskondlike erimeelsuste paigutumine kitsamatesse raamidesse ja hilisem probleemide konkreetsem käsitlemine. Kui ikka mitte ükski 101-st Riigikogu liikmest ei soovi mingis küsimuses seaduseelnõud algatada, ei maksa sellele parlamendi enamuse toetust loota ka eelnõu rahvaalgatuse korras üleandmisel.
Küll omab aga rahvaalgatus tähendust kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Eriti kui on tegemist väiksemaid huvigruppe puudutavate probleemidega. Selleks annab ka kehtiv kohaliku omavalitsuse korralduse seadus valla- või linnaelanikele võimaluse teha algatusi kohalike õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks.
Kindlasti on õige, et Eestis tuleb enam tähelepanu pöörata kodanike kaasamisele avaliku võimu teostamiseks. Aga teha tuleb seda parlamentaarsele riigile omasel viisil, eelkõige valimisaktiivsuse tõstmise ja ühiskonnas kolmanda sektoriga koostöö kaudu. Rahvaalgatuse seadustamine oleks sel puhul vaid järellainetus möödunud aegadest ega teeniks loodetud eesmärki.
Väino Linde,
Riigikogu õiguskomisjoni esimees,
Eesti Reformierakond
