Viimastel nädalatel on Eestimaal lähenevate Sotši olümpiamängude ümber kestnud tõeline kirgede möll. Kuid põhjuseks ei ole olnud mitte see, mitu medalit võidetakse või kellest saab järjekordsete talimängude kangelane, vaid kogu aur on kulunud olümpiavälise õhustiku kirjeldamise peale, alates mängude maksumusest ja lõputust korruptsioonist, lõpetades peaministri osalemisega talimängudel ja ka Eesti-Vene piirileppega.
Iseenesest pole selles midagi uut, sest ajalugu kordub igal pool. Kui lugeda 1960.-1970. aastate punast ajakirjandust, siis käis enne mänge samasugune triangel. Kui halvasti ja kallis kõik tulevases olümpialinnas ikka on. Kõik on kordades läinud kallimaks, kohalikud elanikud on majadest välja tõstetud ja nad protestivad mängude vastu. Sportlastel on ebainimlikud elutingimused, nende turvalisus on ohus ja sudu tapab nende tervise. Ja neile lugudele kirjutasid või olid sageli sunnitud alla kirjutama meie lugupeetud spordisangarid.
See, kuidas väike Eesti nüüdki kõige sellega kaasa on läinud, tekitab vahel piinlikkust. Nagu võis kohati piinlikkust tunda mängude eel näidatud dokumentaalfilmis “Putini mängud” sõna saanud kuulsate Kasparovi ja Nemtsovi sõnade pärast. Nii, nagu nad mõne sõnagi spordist endast poetasid, läksid nad omadega rappa. Näiteks ühes lõigus kurdeti tegeliku olümpia puudumise üle Sotšis, teisalt aga öeldi, et kaks kolmandikku medalitest jagatakse subtroopilises Sotšis.
Olümpia eestlaste aladel
i
Nüüd, kui olümpia esimene võistluspäev on käes, tahaks veel tagantjärele lisada, et olümpiamängud lähevadki aina kallimaks, et talimängud ei ole alates Torinost enam külmade paikade pärusmaa ja tühjale kohale on varemgi olümpialinnad üles ehitatud. Esimene selline näide oli 1960. aastal ameeriklaste Squaw Valley.
Nii et aeg oleks rahuneda ja jälgida olümpiamänge. Kindlasti on aga meie jaoks nende mängude eripära selles, et nood viiakse enamjaolt läbi 19. sajandil eestlaste poolt kodustatud maa-alal – Krasnaja Poljanas ehk Punasel Lagedal ning samas kõrval asuvas Esto-Sadokis. Nendes paikades jagatakse ju kõik suusaalade medalid.
Seega kuulub tükike sellest taliolümpiast ka Eestile, kes me pole sellele siiski kahjuks erilist tähelepanu pööranud. Sellele viitas juba möödunud sügisel antud intervjuus Sotši kuulsaim eestlane Ugo Reiljan.
Eestlased hakkasid Krasnodari krais juuri ajama 19. sajandi teisel poolel, mil esimesed väljarändajad tõotatud maale jõudsid. 1880. aastatel asuti elama Adleri ümbrusse ja Sotšis hakkas siis tegutsema elujõuline eesti selts. 1886. aastal asusid Armavirist Musta mere äärde ümber asunud esimesed eesti perekonnad elama Sotši lähedale Punase Lageda külla. See oli siis kreeklaste poolt asustatud ala. 1899. aastal olid eestlased Sotši piirkonnas 565 inimesega arvukuselt neljas rahvus. Eespool olid vaid kreeklased, venelased ja tšerkessid.
Täna elab Sotšis 120 erinevat rahvust. “Tegelikult olid meil siin mu hea sõbra ja mõttekaaslase Ants Pajuga seoses olümpiaga suured plaanid. Mängude jõudmist siia, Esto-Sadoki, oleks pidanud ja oleks saanud palju suuremalt Eesti huvides ära kasutada. Kogu maailm oleks seda näinud, et siin on elanud ja elavad eestlased. Kahju, et paljud ideed Antsu lahkumisega katkesid,” tõdeb Kaukaasia eestluse hoidja Reiljan.
Nüüd siin Sotšis olles meenub aasta 1986, mil Ants Pajuga Esto-Sadokis eestlaste jälgi otsisime. Sellest ajast on endiseks jäänud vaid lumised mäed, mis igal aastaajal eesti külakesse paistavad.
Rääkides spordist, mille nimel rahvusvaheline olümpiakomitee suurmänge korraldab, on 25-liikmelise Eesti delegatsiooni seis mõistagi nukker. Võib-olla ka sellepärast on auru põhiliselt spordivälistel teemadel välja lastud.
Kui kolmel viimasel taliolümpial (2002 – 2010) on Eesti kuulunud medaliriikide sekka ning koju on toodud lausa neli kulda, ning kolmel eelnenul (1992 – 1998) jõuti parimal juhul vähemalt esikuuikusse, siis praegune seis seda kõike ei ennusta.
Jõgevamaa seekord veel puudub
i
Eesti sportlased asuvad Sotšis võistlustulle suusa- ja uisualadel. Bobi- ja kelgurennid, curlingurajad ning hokiväljakud jäävad meist tühjaks.
Kahjuks ka kiiruisuovaal, kus oleks nii väga tahtnud võistlemas näha Adavere neidu Saskia Alusalu. Ent kiiruisutamises on olümpiapiletit lunastada kordades raskem kui näiteks laskesuusatamises.
“Usun, et kiiruisutamine on üks raskeimaid, kui mitte kõige raskem ala, kus olümpiale pääseda. Sõel on siin väga tihe. Sest näiteks pikematel distantsidel pääseb olümpial rajale vaid 16 sportlast,” tunnistas Alusalu hiljuti. Nii see ongi, kuid loodame, et nelja aasta pärast on olümpiastardis ka Väino Treimani õpilane.
Sotši mängudel võib eestlaste jaoks olla kordaminek iga koht esikahekümnes. Mis kõrgemale tuleb, see on boonus. Peaasi, et meie kõigi aegade noorim olümpiavõistkond endast kõik annaks ja mängudest uut jõudu ammutaks.
Eesti suurlootus on aga seekord võib-olla Kanadast, sest hetkel tundub meie kõige tõsisem eestlasest medalinõudleja olevat Vahralehemaa koondise värvides startiv murdmaasuusataja Lenny (Len) Väljas. 25-aastane torontolane on kahel eelmisel hooajal kuulunud kindlalt Kanada koondise tippu, jõudes mõlemal talvel kolmel korral MK-sarjas medalipoodiumile. Kuigi Väljase tugevaim külg on suusasprint, on ta edukalt tippkonkurentsis läbi löönud ka lühematel tavadistantsidel. Sotši mängude eel uskus Väljas oma medalivõimalusse kõige enam 4 x
i
“Mu isa vanemad on hiidlased ja emaema on saarlane. Nad põgenesid sõja ajal Rootsi ja siis edasi Kanadasse. Mina sündisin juba Torontos,” ütleb eesti keelt rääkiv suusataja oma päritolu kohta.
Tahaks loota et Väljasel, kes ise peab oma sportlikuks eeskujuks kahekordset olümpiavõitjat Andrus Veerpalu, õnnestub Sotšis oma unistusi täita ja eesti suusaau üleval hoida.
i
TIIT LÄÄNE, Sotši
