Mis siis juhtus? Aastapäevad tagasi pidi rahvas osava demagoogia ja sõna otseses mõttes kõrgpilotaa˛liku propaganda kiuste endale presidendi valima. Ja ei saanud sellega hakkama. Presidendi otsevalimine andis hapra demokraatiakogemusega väikeriigis paljude poolt kardetud tulemuse. Sest kui valida, siis miks mitte kõige ilusamat, glamuursemat, libekeelsemat, lahkemalt lubavat. Meediaajastu elementaarne tõde ju on: teabest kaks kolmandikku annab selle pakend. Ja kui pakendi teenistuses on suur raha, siis enamgi. Kas seda ei teatud? Või arvati, et Baltikumis kehtib ikka veel mingi erikord?
Leedu kurb kogemus
Leedu presidendi otsevalimiste esimene üllatus pärineb aastast 1992. Pärast peadpööritavat valimisspektaaklit olid tuhandeid kordi minevikuga hüvasti jätnud leedulased silmitsi tõsiasjaga, et olid endale valinud piiratud vabadust ja võõrvõimu kehastanud endise tippkommunisti, kelle astraalne teisenemine ja lobe ümbersünd oli, nagu selgus, samavõrd võimalik, kui oli võimatu panna maailma uskuma, et leedulased on lõpuks ja pöördumatult asunud üles ehitama uut, euroopalikele väärtustele rajanevat Leedut. Alles Adamkuse presidenditoolile asumise järel hakkas Leedu rahvusvaheline maine kosuma ja paljude meelest oli see üheks põhjuseks, miks Leedu lülitati Euroopa Liiduga liituvate riikide esimesse ringi.
Midagi ei ole parata, märgid ja sümbolid elavad oma reeglite järgi, osutudes sageli produktiivsemaiks kui reaalsed tõsiasjad või elu ise.
Kuid nüüd tagasi presidentide otsevalimise juurde. Leedu ei ole siin ainus ebaõnnestuja. Oleme olnud tunnistajaks paljude endiste allutatud rahvaste sandistatud või väljakujunemata demokraatiate allajäämisele esmapilgul demokraatlikule presidendi otsevalimise protseduurile, mis piiratud ajakirjandusvabaduse tingimustes on tõuganud noori riike enneolematusse viletsusse ja isolatsiooni.
Eestlased peaksid otsevalimisest hoiduma
Meie Põhiseaduse Assamblee poolt 1992. aasta presidendi valimisteks konstrueeritud reeglistik lõi eeldused, et Eesti presidendiks ei saanud endine tippkommunist või rahva arvamusega manipuleeriv politikaan. Ka meie praegune, parlamentaarse riigi põhimõtetest lähtuv presidendi valimise kord on vastavuses meie võimega saada hakkama ootamatustega, mis noort demokraatiat võivad varitseda. Sest poliitikas juhtub ikka see, mida kõige vähem oodatakse või osatakse karta.
Eesti põhiseaduse presidendi peatükk ei vaja valimisprotseduuri osas muutmist ja presidendi otsevalimisest peaksime hoiduma. Poliitikutel oleks aeg sellega leppida. Kui mitte muu, siis vähemalt Leedu juhtum peaks tulipäid kainestama.
Jah, meile ei meeldi, et poliitikud vaatavad rahvale ülalt alla, et paljudel neist puuduvad põhimõtted. Kuid veel vähem meeldib meile see, et poliitikutel puudub aukartus põhiseaduse ees. Et nad on nõus selle põhimõtteid kergemeelselt vahetama võimu, hiilguse ja raha vastu.
IGNAR FJUK, arhitekt, Isamaaliit
