Üleeile tulid memme õnnitlema temale kõige lähedasemad inimesed ning ka Pala vallavalitsuse esindajad. Tütar Eha Veskimets kattis kodus Vainu talus kohvilaua ning soovis, et kõik külalised saaksid rahulikult aja maha võtta, sest sajas sünnipäev pole ju ometi mingi harilik sündmus.
Sünnipäevapidu koos sugulastega peetakse aga ilmselt homme, sest siis on kõik tööst ja koolist priid. Memm on seda päeva, mil kõik ta armsamad inimesed jälle korraga kokku tulevad, väga oodanud.
Silmanägemine on viimastel aastatel alt vedanud ja pole lasknud enam käsitööd teha, mis aega täidaks. Nii ongi vanamemme suurimaks seltsiliseks raadio.
Lihtsad toidud ja tugev elutahe
“Memm on meil hästi leplik. Ei ole veel kunagi temalt mingit vanainimese hädaldamist ega virisemist kuulnud. Tema on alati öelnud, et kõige tähtsam on talle see, et hoopis minul hea oleks,” räägib Eha ning ütleb, et eks tema omakorda oskab memme soove aimata, ilma et memm midagi nõuaks.
Kui ema kakskümmend viis aastat tagasi pärast isa surma oma kodust Põhja-Eestist Eha juurde elama tuli, sai ta Vainu talu ruumikas elumajas enda jaoks eraldi sissekäiguga suure toa, kus ta omaette olla võis.
Veel sellel sügisel keetis vanamemm harjumuse kohaselt pärast hästi varast ärkamist endale oma majapoolel ise kohvi. Pärast seda, kui ema novembrikuus tasakaaluhäirete tõttu rängalt kukkus, on tütar püüdnud teda võimalikest ohtlikest toimingutest eemale hoida.
“Olen nüüd juba memme re˛iimiga täielikult kohanenud. Õhtul läheme mõlemad varakult magama ja hommikul olen kella nelja-viie ajal täiesti ärkvel,” räägib Eha.
Kuigi viimasel kahel aastal on kerged ajuinsuldid toonud kaasa mõningaid kõnetakistusi, on memme mõistus siiski selge ja vaim ergas.
Arst oli hiljaaegu kiitnud, et vererõhk ja süda olevat tal justkui noorel. Hädad on tulnud veresoonte lupjumisest, mis on kõrges vanuses ilmselt paratamatud. Hämmastav on aga see, et pärast mitmeid kukkumisi on luud väga kiiresti kokku kasvanud ja muhud-haavad imeliselt hästi paranenud, nii et armegi järel pole. “Elutahe ja soov kõigega ise hakkama saada on tal väga tugev,” ütleb Eha.
Nii püüab memm ennast endistviisi võimalikult ise aidata ja isiklikeks toiminguteks vajalikud teekonnad on tal vaatamata silmanägemise puudumisele samuti selged.
Et elu pole vanamemme kaugeltki hellitanud, on ta alati lugu pidanud lihtsatest kodumaistest toitudest. Ilmselt on see aidanud ka tervist hoida ja kõrge vanaduseni elada. Tütre sõnul tunneb memm alati lausa vaistlikult ära, mis oma, mis välismaine. Banaani näiteks ei võta ta suu sissegi ja maitse järgi eraldab eksimatult ära näiteks oma- ja välismaise juustu.
Meremehe naine ja tütar
Silfretta pole oma vanematelt saadud uhket eesnime peaaegu kanda saanudki. Enamasti on kõikjal teda ikka lihtsalt Bretaks kutsuma harjutud. “Vanaema oli hästi palju juturaamatuid lugenud. Eks ta siis mõnest raamatust selle nime leidiski,” teab Eha oma ema nime päritolust rääkida.
Perekonnanime Bergström sai Silfretta pärast abiellumist ning eestistama seda edaspidi ei hakatud. Soome- ja rootsipäraseid nimesid oli omal ajal Põhja-Eestis olnud päris palju.
Sada aastat tagasi Vihula vallas Kakuvälja külas sündinud Silfretta oli kümnelapselise pere kuues laps. Lapsepõlvest mäletab ta suhteliselt kehva elu, ehkki tühja kõhtu suurpere lapsed tundma ei pidanud.
“Kui maainimestel on lehm, siga, kasvatatakse kartulit ja köögivilja, siis ei peaks pere nälga tundma,” on ta praegugi kindel.
Suureks saades hakkas Breta rannakülades teenijaks, hiljem oli aga purjelaeval Ahto ja mootorlaeval Apollo kokk. Et rannaäärsetes külades olid mehed enamikus meremehed, määras see ka Breta elu ja saatuse ning temast sai 28-aastasena meremehe naine. Elama asuti Lauli külla Kalda tallu, hiljem aga Sagadisse.
Kui tütar Eha oli teismeliseeas, sai ta kasuõeks kolmeaastase Mare, ema õe Maia tütre. Praegu elab Mare Aegviidus ning käib memme ja Ehat Raatveres tihtipeale vaatamas.
“Isa oli Anete ja Tormilinnu peal kapten, Merelinnul tüürimees ja Paalal pootsman, viimati sõitis aurulaeval Hildur, mis Vene lipu all Hamburgi läks. Isa oli seal veel kaks nädalat vangis,” meenutab Eha. Vainu talu aidas, kuhu Eha on asutanud talumuuseumi, on aukohal aga ristleja Olegi, vene sõjalaeva pilt. Isa oli sellel laeval sõitnud ka siis, kui laev põhja läks ning oli üks väheseid, kes imekombel eluga pääses. Merel ja laevadel on nende peres olnud mõistagi eriline tähendus. Nii on memme toas kapi peal praegugi purjelaeva pilt, mis talle suurt ja olulist osa elust meelde tuletab.
Kui Eha viimati detsembris Lümati tantsurühmaga Soome sõitis ja laine laeva õige kõvasti loksutas, olid tantsukaaslased nalja visanud: “Sina, Eha, küll merehaigeks ei jää, kui sa ikka meremehe tütar oled. Kui jääd, oled naabrimehe muretsetud. Eha oli seepeale vastanud, et mis seal ikka, eks naabrimeeski oli meremees.
Rannakülas sirgunud Eha tõi elu merest õige kaugele Peipsi järve äärde õpetajaks juba 20-aastase neiuna. Nüüd on sellest varsti viiskümmend aastat möödas. Memmelgi on Vainu talus praeguseks veerand sajandi jagu aastaid elatud.
Sündinud Vene-Jaapani sõja ajal
Ajalooõpetajast tütar on üles tähendanud oma ema eluetapid. Kui erinevaid aegu reastama hakata, saab memme pikast elust tõepoolest ajaloolisest seisukohast pikk ja kirju jada. Sündinud Vene-Jaapani sõja ajal, millele järgnes tsaariaeg, edasi on üle elatud kaks maailmasõda, kodusõda, vene ja saksa okupatsioon, kolhooside asutamine, kaks iseseisvusaega ja millenniumgi.
Üsna mitmekesine on olnud ka Breta tööinimeseelu. Kolhoosi ajal töötas ta karjafarmides, põllutööl, aiandis ning pidas Sagadi koolis kokaametit, mis oli laevadel töötamise ajast tuttav.
Käsitööd on ta aga teinud läbi elu pidevalt. Praegugi on Vainu talus kõikjal tema heegeldatud ja tikitud linikuid, telgedel kootud ja tikitud vaipu, katteid ja rikkalikult kõike muudki. Veel 80-aastasenagi oli ta siinsamas Raatveres kangastelgedel hoolega vaipu kudunud.
Memme eakaaslasi pole kahjuks enam elavate kirjas, igavikuteele on läinud aastaid tagasi needki, kellega ta Raatveres suhtles. Küll aga on Vainu talus olnud eriti viimastel suvedel päris rahvarohke.
Rahutu vaimuga Eha on vedanud Lümati rahvamajas eest Kodavere pajatuste lavastamist, organiseerib külakokkutulekuid ja juhib külaseltsi ettevõtmisi. Eha abikaasa suguvõsale mitmete põlvede jooksul kuulunud Vainu talu aidas on nüüd juba mitu aastat olnud Veskimetsa talumuuseum. See sisaldab esemeid ja tööriistu, millest suurem osa on pärit sellestsamast talust, mis on ühtlasi Raatveres üks vanemaid talusid. Nende kõrval on ka memme käsitöid ning tema abikaasast ja Eha isast pärit mälestusväärseid esemeid ja haruldasi pilte.
Muuseumieksponaatidele on viimasel ajal tulnud täiendust ka ümbruskonna rahvalt.
Möödunud suvel kogunesid kord nädalas Vainu tallu ümbruskonna lapsed. Äraseletatult tähendab see Eha koostatud jätkuva projekti “Koolimäng” elluviimist. Sellessamas õues suure laua ääres õppisid ka nii lapsed, emad kui ka vanaemad klaasimaali tegema ja muid nippe ning tarkusi. Samas õues mängiti, tantsiti ja lauldi.
VAIKE KÄOSAAR
