Soomele kummardust tehes ja kunste sünteesidesVõtikveres peeti möödunud laupäeval raamatuküla pidu. Küla tänavuseks patrooniks sai soomlasest koomiksikirjanik ja muusik Kivi Larmola. Elise Rosalie Auna kirjandusauhind anti üle Eeva Pargile.
Soomlase raamatuküla patrooniks valimine oli omamoodi kummardus naaberriigile Soomele selle sajandijuubeli puhul ja Eesti-Soome kultuurisillale, mis kummagi maa vaimuelu tugevasti mõjutanud. Kivi Larmola on küll juba kolm aastat Eestis elanud ja üllitanud siin näiteks Nikolai Gogoli jutustuse “Sinel” ainetel valminud eestikeelse koomiksiraamatu, ent eesti keelt ta veel suurt ei räägi. Nii et oma vaimuka proosapala “Hommikul” kandis ta ette soome keeles, aga nii emotsionaalselt ja sugestiivselt, et hinge kinni pidades kuulasid ka need, kes põhjanaabrite keelt ei oska.
“See oli nagu linnu laul, millest aru ei saa, aga mida ikka kuulata tahad,” märkis Võtikvere raamatuküla käivitaja ja vabaõhusalongi perenaine Imbi Paju ning lisas, et tunneb nüüd moraalset kohustust Kivi tekst eesti keelde tõlkida.
Koos hea sõbra, eesti luuletaja ja disaineri Asko Künnapiga andis Kivi vägeva etenduse: Künnap luges oma luuletekste ja Kivi lõi neile kitarri mängides taustaks adekvaatseid helimaastikke. Ei imestaks, kui Kivil varsti eesti muusika aastaauhindade jagamisele asja oleks.
Naisliteraadile mõeldud Elise Rosalie Auna (1863-1932) nimelist kirjandusauhinda hakati Võtikveres välja andma kaks aastat tagasi. Auhinna asutajateks on Imbi Paju ja kunstnik Lilli-Krõõt Repnau. Lilli-Krõõt on ka see, kes teeb valmis auhinnaks oleva graafilise lehe ja auhinna saamist tõendava diplomi. Esimesel aastal sai Võtikverega seotud poetessi nime kandva auhinna kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar, teisel aastal luuletaja ja tõlkija Ly Seppel. Seekord oli siis laureaadiks Eeva Park.
Lugeja on taaslooja
Ta tuli kirjandusse suhteliselt hilja: esimese luulekogu üllitas ta 33 aastaselt. Enne seda üritas ta end teostada pigem kunstis. Köitis ka kirjandus, aga esimesed selles vallas tehtud katsetused rändasid ahju, sest kirjanike (Minni Nurme ja Aadu Hindi) lapsena teadis Eeva hästi, milline on hea kirjandus, ja oli seepärast oma tekstide suhtes ülikriitiline. Ühel hetkel tuli ta aga kirjanduse juurde tagasi ja siis juba lõplikult. Võtikverre kogunenud kirjandussõbrad said kuulata Eeva luulet tema enda väga köitvas esituses. Raamatuletilt võis leida ka väikese virna juba defitsiidiks muutunud romaani “Lemmikloomade paradiis” eksemplare. Selle teose kohta on kriitikud öelnud, et see on ilus, kurb ja küüniline.
“Arvustajatega ma tihti ei nõustu, küll aga nõustun kõigi lugejatega, kes loevad minu raamatut ja loovad selle uuesti oma mälestustele ja elukogemusele tuginedes. Kui kirjandusteos on valmis, siis ongi see lugeja oma ja hakkab autorist sõltumatut elu elama,” kinnitas Eeva Park.
Raamatuküla peo üheks märksõnaks kujunes seekord kunstide sünteesimine. Kivi Larmola ja Asko Künnapi kahemehe-šõust oli juba juttu, ent publik sai osa veel teisestki performance’i laadsest etendusest: Imbi Paju ja Taanis elav eesti kunstnik Külli Suitso esitlesid nende koostöös valminud trükist “Kiiver – rahu ja sõja vahel”, mis on ühest küljest Külli näituse “Kiiver. Vol. 3” (see on praegu üleval Tartu kunstimajas) kataloog, teisest küljest iseseisev kolmekeelne (eesti, inglise, taani) kunsti- ja esseeraamat, millest võib leida mitme riigi autorite (Toomas Hendrik Ilves, Elisabeth Rehn jt) arutlusi sõja ja rahu teemal. Külli Suitso on nimelt juba mitu aastat maalinud kiivreid, ent tugevat armastuse ja rahu sõnumit sisaldavas käsitluses.
“Olin Külli vapustavaid kiivripilte Facebookis näinud ja kavatsesin talle kirjutada, ent Külli jõudis minust ette: ta soovis osaleda minu loovkirjutamise kursusel. Kirja teel alanud ja Skype’is jätkunud suhtlus oli kui ilmutuslik vaimude ühinemine ja nii sai teoks ka see kataloog-esseeraamat. Näost näkku kohtusime Külliga aga alles juuli lõpus, paar päeva enne tema Tartu-näituse avamist,” ütles Imbi Paju.
Maalikunsti vägi
Tema ning Imbi ja Kivi võtsid esseeraamatu tutvustamiseks ette väikese performance’i (Tartus tehti natuke suurema seltskonnaga natuke uhkem): Imbi esitas Kivi kitarrimängu saatel poollauldes kogumiku esseedest inspireeritud teksti ning Külli näitas raamatust oma pilte ning jagas lõpuks kiivri seest õunu.
Külli Suitso tunnistas, et sai kataloogi ja performance’i tegemisest ahhaa-elamuse.
“Olin ikka arvanud, et kirjainimeste sõnal ja muusikute loodud helidel on palju suurem jõud, kui maalidesse kätketud sõnumil. Nüüd sain aru, et maalikunstil on siiski sama vägi, mis sõnal ja muusikal,” tunnistas Külli.
Võtikvere pargi grillikojas olid raamatuküla peo ajal üleval ka sakslase Thomas Scheileke suuremõõtmelised akrüülmaalid, mida kunstnik ise nimetab illustratsioonideks veel kirjutamata lugudele. Need näevad tõesti välja kui pildid lasteraamatust. Kunstniku sõnul on ta maalidele jäädvustanud möödunud sajandi kuue- ja seitsmekümnendate Hamburgi, kus möödus tema lapsepõlv: äärelinna turvalist elukeskkonda õdusate elumajade, tänavakohvikute ja pagaripoodidega, tänavail mängivate laste (nüüd sellist pilti enam ei näe!) ja sõbralike koertega.
“Minu pildid on nagu positiivne protest tänapäeva ühiskonnas valitseva kurjuse ja sallimatuse vastu. Kõik inimesed ei pea üksteist armastama, aga nad võiksid vähemasti üksteist respekteerida ja osata kompromisse teha,” ütles Thomas Scheileke.
Ta on juba paarkümmend aastat Eestis elanud ja tema soontes voolab ka eesti verd: tema Saaremaal Sõrves elanud emapoolsed vanavanemad pandi 1944. aasta sügisel vägisi laevale ja viidi Saksamaale. 1946. aastal sündis seal Thomase ema.
Raamatuküla peo sisukasse programmi mahtusid veel Pille Õnnepalu mõtisklused seoses tema päevikromaaniga “Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu”, Ida-Virumaal elava luuletaja Anneli Lambi Eestile pühendatud luule, Lilli-Krõõt Repnau ukulele saatel esitatud laulud Anna Haava ja Elise Rosalie Auna sõnadele, Kalevipoja Koja tegemiste tutvustus, Avinurme suveteatri etendus ja laste lugemispesas Piia Asperi juhendamisel teoks saanud laste rahakool. Müüdi ka poehinnast odavamaid raamatuid, müüjaiks kas kirjastuste esindajad või kirjanikud ise.
“Ega see müümine siin tegelikult nii oluline pole, olulisem on inimestega suhtlemine,” kinnitasid kirjanik Kerttu Rakke ja luuletaja Ivar Sild.
Mõlemale meeldib ka see, et raamatuküla päeva lõpus läheb tavaliselt käima naturaalmajandus: kirjanikud vahetavad oma raamatuid ilma raha asjasse segamata. Hinna järgi võttes võib vahetus mõnikord ebavõrdne olla ja üks autor olla tunnustatum kui teine, ent lugemiselamuse saavad mõlemad pooled.
Kui Rakke ja Sild on raamatuküla peol käinud õige mitu korda, siis Balti filmi- ja meediakooli administratiivjuht Eve Müür viibis seal esimest korda ja pani peo alguses kogu rahva päevakohast regilaulu laulma. Evet seob Võtikverega see, et mõned kuud tagasi soetas ta endale sellesse paika väikese talukoha. Ning avastas peatselt, et see pole päris tavaline küla, vaid paik, mis uue tulija justkui endasse imeb.
“Inimesed astuvad sõbralikult ligi, küsivad, kes olen, kust tulen ja milliste plaanidega. Nii et napi nelja kuuga – ja ma pole ju pidevalt kohapeal – olen hakanud end peaaegu võtikverelasena tundma,” ütles Eve Müür.
Natuke võtikverelasena tunnevad end kindlasti ka need, kes kord aastas raamatuküla peol käivad. Ja see on päris tore tunne.
RIINA MÄGI
