Möödunud nädalal tuli trükist Jõgeva linnaraamatukogu sajandale sünnipäevale pühendatud raamat “Jõgeva raamatukogu lugu”, mis on sarja “Mälestuste Jõgeva” kolmas osa. Raamatukogu vanemat ajalugu käsitleva osa on kirjutanud Ülo Pärn, uuemast ajaloost saab ülevaate Ene Söödi kirjutatud teksti vahendusel.
“Raamatukogu vanema ajaloo kirjapaneku usaldasime tublile kodu-uurijale Ülo Pärnale, sest temal on meist palju suuremad kogemused arhiividest ja vanadest ajalehtedest info otsimisel. Ise oleksime jäänudki selle vanema ajaloo kallal pusima,” ütles Jõgeva linnaraamatukogu täiskasvanute laenutusosakonna töötaja Ene Sööt.
Kes vastilmunud raamatut lähemalt uurib, saab teada, miks Jõgeva linnaraamatukogu sünnipäeva just tänavu peetakse. 1913. aasta on võetud raamatukogu “ajaarvamise” alguseks sellepärast, et sel aastal asutati Jõgeva Rahvaraamatukogu Selts, mis pani aluse kestvale organiseeritud raamatukogundusele siinmail. Seltsi asutamisel olid eestvedajateks Eristveres elav Jaan Ots ja Väljaotsa külas elav Martin Tiit. Ka ülejäänud asutajaliikmed olid enamasti pärit Jõgeva valla küladest, mitte Jõgeva alevist, millest hiljem linn kujunes. Ent selts oli siiski asutatud kogu valla huve silmas pidades ja valla koosseisu kuulus tollal ka Jõgeva alev.
Seltsitegevuse edendamiseks ja raamatufondi soetamiseks hangiti sissetulekuid pidusid korraldades, liikmemakse kogudes, piltpostkaarte müües jne. Seltsi raamatufond paiknes Ülo Pärna oletust pidi Jõgeva vallamajas, mis asus Siimusti teeristil Eristveres. 1916. aastal kerkis päevakorrale raamatukogu alevisse kui rahvale käepärasemasse paika kolimine, ent kas see ka teoks sai, pole teada.
Plaanimajandus
Kui Jõgeva Rahvaraamatukogu Seltsi asutatud raamatukogu võib pidada linnaraamatukogu ideeliseks eelkäijaks, siis selle otseseks eelkäijaks on Jõgeva Haridusseltsi raamatukogu, mis hakkas 1923. aastal. 1940. aasta 1. aprillil anti haridusseltsi raamatukogu üle linnale. Sama aasta juunipöörde järel hakkasid aga ka siinmail kehtima nõukogulikud tavad ja eeskirjad ning raamatukogu läks üle rahvamaja alluvusse, muutudes selle struktuuriüksuseks.
Kõikvõimalikke struktuuri- ja nimemuutusi on Jõgeva raamatukogul tulnud üle elada ka järgnevatel aastakümnetel, kolimisi samuti. 35 aastat “pesitses” raamatukogu näiteks Jõgeva kultuurimajas. Sealt koliti vanast lasteaiast ümber ehitatud tunduvalt suuremale pinnale alles 1996. aastal, ent nüüdseks on seegi maja raamatukogule kitsaks jäänud.
Muutusi on raamatukogul üle elada tulnud muuski mõttes. Nõukogude ajal ulatus plaanimajandus näiteks raamatukogudessegi. Kuivõrd raamatukogundus oli nõukoguliku propagandatöö üks elemente, nõuti ka raamatukogudelt tegevusaasta perspektiivplaani koostamist. 1970. aasta plaanis oli ette nähtud, et aasta lõpuks peab raamatukogus olema 1000 lugejat. Lenini sajanda sünniaastapäeva puhul tuli läbi viia kirjandusõhtu teemal “V. I. Lenini ideed elavad ja jäävad elama”. Aktiivselt tuli propageerida teaduslik-ateistlikku kirjandust ja süvendada lugejates marksistlikku maailmavaadet.
Olmetasandil tuli aga marksismi eest võitlemise asemel tihti võidelda hoopis külmaga. Raamatukogu kauaaegne juhataja Jelizaveta Siimer meenutab näiteks raamatus seda, kuidas raamatukogus ükskord pakasega küttetorud lõhkesid ning isegi tint tindipotis külmus.
“Raamatukogu uksed olid suletud, aga aruandesse tuli ju laenutused kirja panna. Nii käisin ringi, raamatukompsud käes. Siiamaani mäletan, kuidas ma haiglas, Võsu majas, palateid mööda raamatuid pakkumas käisin. Silmkoetsehhis käisin samamoodi,” jutustab Jelizaveta Siimer.
Tuim töö
Üks vastilmunud raamatu mõnusamaid osi ongi endiste ja praeguste töötajate mälestused. Raamatu lõpuosas on ka kõnekas tabel, mis näitab kuidas raamatukogu lugejate, külastuste ja laenutuste arv 1990. aastate algupoolel ja keskel olulise hüppe tegid. Raamatukogu praeguse direktori Sirje Naritsa hinnangul kutsusid sellise hüppe esile mitu asjaolu. Kirjastused hakkasid välja andma senini keelatud autoreid, välismaalt hakkasid tulema saadetised väliseesti autorite teostega ning 1996. aastal sai raamatukogu endale tunduvalt suuremad ruumid.
Esitlusel oli raamatukogurahval põhjust tänada raamatu mõlemat autorit ära tehtud suure töö eest.
“Arhiivis tuhnimine on üsna tuim töö,” tunnistas Ülo Pärn. “Vanadest dokumentidest eralduv tolm teeb nina vesiseks, silmad aga väsivad peagi ja kukal jääb valusaks. Mõnel päeval lappad ja lappad ega satu millelegi väärtuslikule, mõnel päeval leiad aga väärtusliku “kullatera”. Aga ilma arhiivides töötamata ajalugu ei kirjuta.”
“Jõgeva raamatukogu loo” on koostanud Ene Sööt ja Sirje Narits, toimetanud Ene Sööt ja kujundanud Andres Rõhu. Raamatu väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, Jõgeva linnavalitsus ja rida eraannetajaid. Trükist saab osta raamatukogust.
i
RIINA MÄGI
