Ene ettekanne “Raamatukoguhoidja vabadus luua oma raamatumaailm: raamatukoguhoidja laskumine taeva vaikusest Paabeli segadusse” oli ühest küljest seotud foorumi üldteemaga “Kirjasõna vabadus”, teisalt oli see ajendatud viimase aasta jooksul Eesti raamatukoguhoidjatele kaela sadanud süüdistustelainest: nii ajalehtedes Sirp ja Eesti Päevaleht kui ka mullusel “Paabeli raamatukogul” on raamatukoguhoidjatele ette heidetud, et nad tellivad raamatukogudesse liiga palju Nora Robertsi, Sandra Browni ja teiste välisautorite “naistekaid” ning liiga vähe eesti kirjandust, samuti seda, et nad eesti kirjandust liiga leigelt lugejatele soovitavad.
Sõna on sel teemal võtnud nii kirjanikud ise kui ka nende nimel kõnelevad ajakirjanikud. Raamatukogutöötajate seisukoha julges Eesti Päevalehe kultuurilisas Arkaadia välja öelda vaid Jõgevamaa Vaimastvere raamatukoguhoidja Maris Paas. Paraku järgnes sellele kirjamees Vello Lattiku üsna sapine vastulöök, mispeale teised raamatukogutöötajad ilmselt enam sõna võtta ei riskinudki.
Et kaasaegse eesti kirjanduse lugemise probleem just nüüd üles kerkis, on Ene Söödi meelest tingitud osalt sellest, et kirjanikele nende teoste raamatukogulaenutuste pealt tasu maksma hakati: nüüd on ju näha, kelle arvele kui palju raha laekub.
Piiratud vabadus
Oma ettekandes tõi Ene Sööt välja mõned tegurid, mis piiravad raamatukoguhoidja vabadust raamatukogusse kirjanduse tellimisel. Üks neist on mõistagi riigi ja omavalitsuse poolt raamatute soetamiseks eraldatud summa suurus. Samas ei pruugi ühesuguste rahaliste võimalustega raamatukogud sugugi sarnased olla.
“Iga raamatukogu peab tegema oma valikud, mõeldes sellele, kes kasutavad seda raamatukogu, missugused koolid ümbruskonnas on, missugune on piirkonna ajalugu, teeninduspiirkonna suurus ja missugune on raamatukogu koht omavalitsuse seatud arenguprioriteetide taustal,” ütles Ene Sööt. “Näiteks Voorele, Mati Undi sünnikodu lähedale on Saare valla eestvõttel plaanis rajada noorteküla. See tähendab, et tulevikus peab sealne raamatukogu oma komplekteerimispõhimõtteid korrigeerima, sest külla asub elama peresid, kus vanemad veel kõrgkoolides õpivad, kus on väikseid lapsi ning kus isad raamatutest ehitusalast nõu vajavad.”
Ene Söödi arvates piirab rahvaraamatukogude vabadust ka asjaolu, et kooliraamatukogud on kehvasti komplekteeritud: mõnda kohustusliku või soovitusliku kirjanduse hulka kuuluvat teost on seal vähe, mõnda pole aga üldse.
“Nii me tellimegi selliseid teoseid tavalise paari-kolme eksemplari asemel hulga rohkem, kuigi teame väga hästi, et vaja läheb neid vaid paari kuu jooksul aastas,” ütles Ene Sööt. “Teeme seda missioonitundest ? et lastel vajalikud raamatud lugemata ei jääks. Aga nii mõnigi muu huvitav raamat jääb meil selle tõttu ostmata.”
Ene Söödi sõnul soetatakse linnaraamatukogusse ka eesti noorautorite teoseid suuremas hulgas eksemplarides just sellepärast, et kooliraamatukogud selliste raamatute poolest üsna vaesed teatakse olevat. Uut teabekirjandustki valitakse selle pilguga, et õpilaste koolireferaadid nende abil tehtud saaksid.
“See kooliraamatukogudele pühendatud jutt leidis saalis elavat vastukaja,” tunnistas Ene Sööt. “Literaat Sirje Kiin lubas sel teemal mõnel suuremalgi foorumil sõna võtta.”
Tähelepanu juhtis Ene ka sellele, et riik ei doteeri enam raamatukogudele kultuuriajakirjade ostmist ning seetõttu pole neid enam kaugeltki kõigis maaraamatukogudes. Nende asemel tellitakse nõutumaid kodu-, aiandus- ja naisteajakirju. Jõgevamaalt on Ene sõnul tuua küll ka selline näide, kus raamatukoguhoidja on väiksesse maaraamatukogusse sihilikult tellimata Kroonika ja Justi, küll aga tellinud Loomingu, Vikerkaare ja Värsket Rõhu. Raamatukoguhoidja enda hinnangul polevat ta külas eriti populaarne persoon…
Oma kahekümneminutilist sõnavõttu ette valmistades kõneles Ene Sööt paljude kolleegidega maakonna teistest raamatukogudest. Nii olid tal tõepoolest volitused kõnelda mitte üksnes enda, vaid ka oma kolleegide nimel. Muuhulgas avaldas Ene lootust, et raamatukogude teemaline meediakära hakkab vaibuma. N-ö lepitussõnad leidis Ene Mati Undi loomingust ? haaras lihtsalt riiulist esimese ettejuhtuva Undi raamatu, tegi suvalisest kohast lahti ja seal see seisiski:
“Raamatud ei kakle, lamavad liikumatult nii päikesepäevadel kui pikseöödel. Nende dialoog on salajane.”
Suhtlemiskriis
Eesti kirjanike ja kirjanduspubliku vahelisest suhtlemiskriisist rääkisid siiski mõned teisedki “Paabeli raamatukogu” ettekanded, sealhulgas Eesti Kirjanike Liidu esimehe Jan Kausi oma. Kausi arvates takistab kaasaegse eesti kirjanduse publikuni jõudmist rahva hulgas kujunenud eelarvamus, et tänapäeva autorite teosed kubisevad ropendamisest, et neis on karmist tänapäevast niigi rusutud inimeste jaoks talumatult palju juttu elu pahupoolest ning et need n-ö ei kõneta rahvast.
Roppused kasvavad Kausi sõnul välja tegelaskuju loogikast: tänapäeva kirjanikud ei kirjuta ju pansionaadis kasvanud aadlidaamidest, vaid oma kaasaegsetest, kelle leksikas vandesõnadel tihti oluline koht. Kui aga kirjanikud elus esinevatest rasketest probleemidest ja vastuoludest mööda vaataksid, taandaksid nad oma loomingu seebiooperi formaati. Ning üldse on tänapäeva eesti kirjanduse kohta levitatavad müüdid Kausi arvates hea kaitsevari, millega on hea oma lugemislaiskust ja harimatust põhjendada.
Küsimusele, kuidas tema tänapäeva eesti kirjandusse suhtub, vastas Ene Sööt, et praegune kirjanduspilt on päris huvitav ja autoriterohke, eriti luule osas.
“Noored loevad hea meelega noorte prosaistide, nagu Sass Henno, Diana Leemetsa, Eia Uusi ja teiste teoseid, vanemad inimesed loevad palju Mats Traati, aga ka kolleegide hulgas mitte just väga kõrgelt hinnatud Erik Tohvrit ja Elme Väljastet,” ütles Ene Sööt. “Noorema põlvkonna autoritega vanemal lugejal erilist kontakti pole. Aga tundub, et ses osas on siiski muutusi oodata: Jan Kausi hiljuti ilmunud romaani “Tema” loevad võrdse eduga vanemad ja nooremad inimesed.”
Nüüd jääb veel üle selgitada, kuidas Jõgeva raamatukogutöötaja Eesti Kirjanike Liidu, Rahvusraamatukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse korraldatud esinduslikule kirjandusfoorumile kõnelema sattus.
“Hiljutiste raamatukogupäevade aegu kutsus Rahvusraamatukogu teadus- ja arenduskeskuse referent Maire Liivamets minu ja Adavere raamatukogu juhataja Tiina Kulli Tallinna, kus toimus umbes neljakümne raamatukogutöötaja mõttevahetus kirjanike Jan Kausi, Teet Kallase ja Piret Viiresega,” ütles Ene Sööt. “Pärast seda üritust tegigi Maire Liivamets mulle ettepaneku “Paabeli raamatukogul” sõna võtta.”
Ju siis Ene toonastes väljaütlemistes midagi sellist oli, mis huvi tekitas. Või tekitas lootuse, et ta võib aidata eesti kirjanikud ja raamatukoguhoidjad omavahel ära lepitada.
RIINA MÄGI
