Hiljuti esitles Ahto Kaasik Jõgeva linnaraamatukogus oma veel üsna trükisooja raamatut “Põlised pühapaigad”.
Ainest on autor kogunud meie hiisi ja teisi looduslikke pühapaiku uurides. Veerand sajandiga on kogunenud teadmisi ja kogemusi, rahvapärimusi ja fotosid, mis nüüd kaante vahele on saanud.
Kord võttis talupere kiirel heinaajal kodulähedasest hiietukast vankri aisadeks kaks väiksemat puud. Hobune hakkas aga uute aisade vahel perutama, ajas vankri ümber ja seal istunud inimesed kukkusid kividele.
Perenaine mõistis, et hiit on vaja lepitada, ning istutas maha võetud puude asemele kaks kaske. Kui aga naabrimees perenaise palvel aastate pärast sellest metsatukast kuivanud puud maha saagima läks ja omal algatusel noored kasedki maha võttis, jäi ta samas õnnetuse läbi oma näppudest ilma…
Oleme elanud loodust austades
Umbes taolisi jutte ehk näiteid otse elust leiab kõnealusest raamatust veel mitmeid. Nii rahvalt kogutud ja kirja pandud pärimuslugude kui kokkuvõttega oma põhjalikust teadustööst tahab raamatu autor meile kinnitada seda, mida teadma peaksime, kuid kahetsusväärselt sageli unustama kipume: oleme hiierahvas, oleme elanud loodusega koos, looduse rütmi järgi, teda austades. Oleme tuhandeid aastaid pühaks pidanud allikaid ja kive, koopaid, künkaid, puid, metsatukki, põliseid laasi. Kes pühapaikade rahu rikub, seal midagi lõhub või rüvetab, saab varem või hiljem teenitud karistuse… Me oleme maarahvas ja enne ristiusu tulekut ehk toomist olime maausulised.
Palju hiisi on praeguseks maha võetud, rüüstatud, sageli on aga alles mõni kivi, allikas, üksik puu, kalme, mille pühaks pidamise kohta on rahvapärimus meie päevini välja jõudnud. Paljud hiied on hävitatud teadmatusest, aga paraku ka lihtsalt hoolimatusest.
Teada ja märgistatuid meie maakonnaski
Ahto Kaasiku sõnul on paljud rahvausundist huvitatud tema loengutel kahetsenud, et nad sellest oma vanematelt-vanavanematelt eriti palju kuulnud pole, kuid kui nad teemasse pisut süvenevad, siis meenub neile siiski mitmeid oma pere ja suguvõsaga seotud uskumusi. Meie keeles, kombestikus, hoiakutes on veel üsna palju säilinud.
“Inimlikkuse üks mõõde on pühadus. Igal inimesel, kogukonnal, rahval, usundil ja ajal on oma pühadused, millele toetutakse ja mida hoitakse. /…/ Pühadus on eesti rahvakultuurile sügavalt iseloomulik ning avaldub looduses selgepiiriliselt. Pühad paigad on igas maakonnas, kihelkonnas, külas ja pea igas talus,” kirjutab Ahto Kaasik. Tema kinnitusel on neist mõned ka teada ja märgistatud meie maakonnaski.
“Mõne pühapaiga juurde on rajatud lausa eeskujulik taristu. Laiuse khk Laiuse mäel asuv Siniallikas oli kunagi kuulus ja palju kasutatud. Kuigi soolapi keskel asuv Siniallikas on nüüdseks peaaegu kinni kasvanud, on ta korralikult viidastatud ja sinna pääseb kuiva jalaga ligi. /…/ Allikaveega on pestud tervise, hea nägemise ja jume saamiseks silmi uue aasta öösel ja kevadpühade hommikutel, samuti jaaniööl. Laiuse Siniallika veega on kodu õnnistamiseks vana-aasta öösel uksepiitasid ja väravaid pritsitud. /…/ Siniallikas on üks eriskummalisemaid meie lätete hulgas. Ehkki ta asub Laiuse voorel 60 m kõrgusel, ei jäävat ta ometi kunagi kuivaks ega külmuvat kinni,” võib lugeda selle omapärase allika kohta. On usutud, et väiksemate silma- ja nahahaiguste kõrval ravivat selle allika vesi isegi leetreid ja rõugeid ning andvat tervetele haiguste vastu kaitse. Haiguspuhangute ajal on kodudes Siniallika veega ukselinke pestud.
Laiuse voorel asuva Siniallika kohal ei sadavat aga rahvapärimuse järgi kunagi vihma, sest pilved minevat seal lõhki.
Vihmasadu on kutsutud esile ja lõpetatud allika puhastamise või kinniajamisega. Seda on tehtud teiste hulgas nii Laiuse Siniallikal kui Maarja-Magdaleena kihelkonnas Vara allikal.
On ka teada, et Laiuse kihelkonna Endla küla kivikalmet peeti pühaks ja sellele viidi ande. Kalmed on teatavasti inimeste loodud rajatised ja pole seega looduslikud pühapaigad. Looduslikud on aga Kaasiku kinnitusel kalmetel või nende kõrval olevad pühakivid. Ka Endla küla kalme kõrval on suur pühakivi. “Muidugi ei saa välistada, et mõlemad kalmed on rajatud hiide,” lisab autor.
Palamuse kihelkonna Kuremaa laanes on olnud püha Ohvri-, Tamme- ehk Ähvaaed, kuhu viidi ande.
Kõik pühapaigad pole raamatu autori sõnul erilistel pinnavormidel paiknenud, sest neid pole meie maastikul ju igal pool võtta. Lauskmaal paiknevad näiteks Põltsamaa kihelkonna Tõrenurme hiis ja Rannaküla hiis
Kodavere kihelkonnas. On ka teada, et mõnes pühapaigas oli eriliste kombetalituste täitmine vaid lesknaiste ülesanne. Näiteks on Põltsamaa kihelkonna Kaavere Nõiaallikal vihma palunud vaid kolm lesknaist.
Mõne pühapaiga olemasolu on küll veel teada, kuid on praeguseks enamasti hävinud. Nii on Jõune küla hiiemägi, mis asub ajaloolisest külasüdamest poole kilomeetri kaugusel, praegu enamasti põllumaa.
Unustamine, teadmatus ja hoolimatus
Meie üks õnnetusi on Ahto Kaasiku nägemuse järgi unustamine. Rahvapärimusse on jäänud lünk, ja informatsioon, millist metsatukka, puud, kivi või veekogu esivanemad pühaks on pidanud, on läinud ajapikku kaduma. Nii on meil lõhatud ohvrikive, kuivendatud pühi allikaid, tehtud lageraie hiiemetsades…
Unustamise ja rahvapärimuse katkemise põhjusteks on aga omakorda olnud võõrad valitsejad, kes eestlasi nende oma pühapaikades käimise, seal pidutsemise ja kombetalituste läbiviimise eest karistanud on.
“Muinasaja lõpuni kujundas meie maastikke maausuline mõtteviis, mille kohaselt loodus on hingestatud ja pühad paigad puutumatud. Koos 13. sajandi vallutustega jõudsid siia inimesed, kes tajusid keskkonda ja pühapaiku hoopis teisiti. Saabunud võõrvõimude õpetuse ja seaduste järgi olid maarahva pühapaigad saatanlikud. /…/ Hiisi otsiti ja rüüstati. Hiites käijaid jälitati, karistati, piinati, alandati ja mõnitati,” kirjutab autor kristluse tulekuga kaasnenust.
Hakati nimme ehitama hiitesse ja kalmetele, millega need paigad teadlikult rüvetati ja surmati.
Seda on paraku tehtud ajast aega, hiljem juba rohkem teadmatusest, ükskõiksusest ja saamahimust, olgu see tehase rajamine kalmistule neli-viiskümmend aastat tagasi või praegune, meie oma riigi aegne metsade müümine-hävitamine. Kui ei tea, siis oled justkui süüst vaba?
Siiski peaksime ka praegu, elektroonika- ja tehnoloogiaajastul uskuma, et pühapaikade ja looduse rüvetaja saab karistada. Olgu selle näiteks kokkuvõte Ahto Kaasiku kirja pandud loost Tõrenurme hiie hävitamisest, mida raamatus kirjas pole.
Lustivere vallas Tõrenurme külas Miku talu krundi sees on kivikalme, millest umbes sada sammu hommiku poole minna kasvab suur pärn, mis hiiest ainsana järel olevat. Kõik teised pärnad raiutud maha, sest seal olnud viljakas põllumaa. Mehed, kes hiiepuud maha võtnud, saanud kõik õnnetult surma.
Maausust teatakse meil paraku suhteliselt vähe, aga õnneks on paljud meist looduseusku, kahjuks mitte kõik. Oskame kaunist loodust ja omapäraseid ilmanähtusi imetleda ja nautida, aga võiksime rohkem hoolida.
Leidub neid, kes pühapaiku austavad ja toetavad
Ahto Kaasik on oma uurimisretkedel kogenud, et ajal, mil iidsed pühapaigad hävivad, tekib juurde uusi. “Aianurgas või maja lähedal metsatukas jäetakse üks koht puutumatuks palve- ja annipaigaks. Mõnikord leitakse ka uusi ravikive. Juuru khk Pirgu külas elav vanem naine näitas mulle 2011. a kivi, mis oli tervendanud ta raskest liigesepõletikust,” kirjutab ta.
Positiivne on Kaasiku sõnul seegi, et Jõgevamaa Metsaseltsi eestvedamisel on Kassinurme linnuse lähedale rajatud uus pühapaik.
Ta tunnustab ka organisatsioone ja asutusi, kes pühapaikade toetuseks sõna on võtnud ja tegutsenud. Need on Maavalla koda, Emujärve koda, Saarepealse koda, Härjapea koda, Viru koda, Emajõe koda, Hiite Maja sihtasutus, Eestimaa Looduse Fond, Roheline liikumine, Setomaa ülemsootska, MTÜ Kütioru Avatud Ateljee, Paluküla hiiemäe hoiu seltsing, Rae valla Patika küla ja Kiili valla Mõisaküla külade inimeste Kodurahu seltsing, Väike-Maarja Põllumeeste Selts, Jõgevamaa Metsaselts, ajakirjandusväljaanded, omavalitsused, teadusasutused, paljud põllumehed, õpetajad, ühiskonna-, kultuuri- ja kirikutegelased.
AHTO KAASIK
„Põlised pühapaigad“
Väljaandja Ahto Kaasik ja kirjastus Pegasus, 2016
Toimetaja Ingrid Koppel
Kujundaja Ivi Piibeleht
KAIE NÕLVAK
