Mullu 18. detsembril üheksakümne aastaseks saanud Eesti ringhäälingusse on tugeva annuse loomingulist väetist andnud ka Jõgevamaalt võrsunud ajakirjanik Kaljo Jaagura, kes aastatel 1964-1998 oli toimetajaks ja reporteriks populaarsetele saadetele “Tere hommikust, põllumehed” ja “Tere hommikust, maarahvas”. Jaagura pidi arvestama ajastu hõngu, kuid ennekõike püüdis ta kõnelda ikka sellest, mis endale südamelähedane ja maarahvale oluline.
Olete sündinud ja kasvanud põllumajandusajakirjanikule igati sobilikus keskkonnas, omaaegses Kuremaa vallas Võikvere külas taluperes. Mida meenutate lapsepõlvest?
Võikvere küla oli täies õitseeas. Maamehed harisid siin põldu. Mu esimeseks põllutööks sai karjas käimine 1939. aastal pärast esimese klassi lõpetamist.
Pärast teist maailmasõda moodustati nõukogude võimu ajal Võikveres Suure Oktoobri kolhoos. See oli väga raske aeg. Peredes polnud õieti midagi hamba alla panna. Ma imestan, kuidas mu vanemad suutsid mind siis Tartusse ülikooli põllumajandust õppima saata. 1951 jätkasin õpinguid toona moodustatud Eesti põllumajanduse akadeemia agronoomiateaduskonnas.
Kõigepealt sai Teist kirjutav ajakirjanik, kuidas täpsemalt?
Kooliõpilasena hakkasin 1947 kirjutama omaaegsele Jõgeva rajooni ajalehele. Selle toimetaja oli Olga Uulits. Idee selleks andis kirjandusõpetaja ja klassijuhataja Kaarel Hermlin. Kõige rohkem tegin lugusid koolielust ja kooli kirjandusringist, kus toimus ka kohtumine Betti Alveriga. Kirjutasin ka Eduard Tubina balletist “Kratt”, mille lavastas Jõgeva tarbijate kooperatiivi mitmekülgselt andekas kunstnik –dekoraator Eduard Põltsamaa ja kus mängisid kooliõpilased. Põllumajandusest kirjutasin harva, sest koolitöö ei võimaldanud majandites infot kogumas käia.
Kas Tartu linna ja rajoonilehte Edasi pakkusite end ise tööle või kutsuti?
Üliõpilasena koostasin kursusetööga seotud õppeülesandena Tartumaa mullastiku kaardi ja sellele tuginedes saatsin Edasisse artikli, kuidas on Sootaga sovhoosis võimalik piimakarjandust arendada, milliseid rohumaid selleks vaja on.
Ja nii võeti mind Edasisse tööle. See oli jaanuaris 1954. Töötasin Edasis 1958. aasta lõpuni.
Kirjutava ajakirjanikuna hakkasin tegema kaastööd ka Eesti raadio põllumajandussaadete toimetusele. Toona loeti raadios ette ka ajaleheartikleid, nii-öelda “joonealuseid”. Ühel päeval 1958. aastal aga helistati mulle ja öeldi: “Seltsimees Jaagura, kas te pole mõelnud selle peale, et tulla raadiosse tööle põllumajandussaadete toimetajaks?” Mu esimene tööpäev Eesti raadios oli 1959. aasta jaanuaris, ühel kargel talvehommikul. Põllumajandussaated, mis kestsid 15 minutit, olid siis eetris kolm korda nädalas, kas hommikul või õhtul nagu saateajad kindlaks määrati. Veerandtunnises saates pidi olema kolm helilõiku. Telefoniga nagu praegu tehakse, ei tohtinud aga siis raadiointervjuuks juttu ajada. Tuli ikka kohapeal käia.
1964. aasta 13. aprillil oli aga eetris esimene saade sarjast “Tere hommikust, põllumehed”, mida ma asusin tegema koos kolleeg Erni Järvsooga.
JAAN LUKAS
