Seekordsel näitusel oli nii kudumis-, heegeldamis- kui ka õmblustöid, mis just asjaosalistele endile parasjagu kõige enam tegemisrõõmu pakkunud olid. Muidugi andis väljapanekutes tooni ka lähenev jõuluaeg.
Sellel aastal siidimaalivaimustus
Seda, et tänavuse aasta meelistehnika on olnud siidimaal, polnud just raske aimata. Siiditrükis salle, rätikuid ja linikuid oli välja pandud rohkesti ja need olid ka kõige nähtavamal kohal. “Siiditrükk hakkas meid järjest rohkem huvitama ja tööd läksid ka üha paremaks,” selgitas asja näituse juures parasjagu valves olnud Leida Lään. Naised panid rahad kokku ja ostsid ühiselt värvid. Katsetati riidekanga ja kupongidega. Enamasti oli iga katsetuse tulemus erinev nagu mistahes loomingulise tegevuse puhul ikka. Iseendi ja teiste töid vaadates oli põnevust kuipalju. Nii oli tekkinud tõeline siidimaalivaimustus ja nüüd on peaaegu kõikidel tegijatel endil rohkesti moekaid asju ning jätkub kingitustekski. Aasta varem olid sarnasel moel valminud kõikvõimalikud lapitööd. Selle kõrval tegeleb paarikümnest inimesest koosnev kohalike käsitöötegijate grupp muidugi igasugu muu näputööga. Kellele istub rohkem heegeldamine, kellele kudumine, õmblemine, mõni teeb aga võrdselt kõike. Kooskäimisi on organiseerinud peamiselt Hilja Õim, kes ise teeb samuti erinevat liiki käsitööd kudumitest lapitekkideni. Näitusel väljas olnud kõige suurem lapitekk oligi just temalt.
Kooskäimise kohaks on Puurmani käsitööhuvilistel seni olnud vallamaja keldrikorruse ruumid. “Üks oskab üht, teine teist, ka moeajakirjadest leiab üht-teist ja mõned naised käivad ka Põltsamaal käsitööseltsis,” kõneles Leida Lään sellest, kuidas uued ideed sünnivad.
Meeldivas sõltuvuses
Leida Lään on üks neist, kellel käsitöö kujunenud justkui elu loomulikuks osaks ja kellel lapsedki sama meelt. Ametki on olnud selline: praegu pensionipõlve pidav Leida oli varem Puurmani kooli kunsti- ja käsitööõpetaja. Seekordsele näitusele oli ta toonud kõige muu kõrval terve hulga omavalmistatud kunstipäraseid jõulukaarte. “Riidetükkidest, loor peale ja masinaga läbi õmmeldud,” selgitas ta lühidalt valmistamise käiku. “Viimasel ajal meeldib mulle kõige rohkem heegeldada. Seda on hea televiisorit vaadates teha. Ega lausa pidevalt ka näputööga ei tegele, vahel tahaks ikka raamatut lugeda ja eks suvi kulub ikka rohkem aiatööle,” rääkis Leida Lään.
Imbi Sinimets, kes koos käivatest käsitööhuvilistest üks nooremaid, oli näitusele toonud peamiselt õmblustöid. Tema pidavat vahel näpunäiteid jagama teistelegi. Väike väljapanek oli ka koolilaste töödest.
Nagu külalisteraamatust näha, on esimene kohalik käsitöönäitus väljas olnud 1988. aastal. Olgu siis kihelkonnapäevadel või muul puhul, ikka on siinsetel käsitöötegijatel leidunud üht-teist põnevat, millest näitusi kokku seada.
VAIKE KÄOSAAR
