Kujutage endale ette karget talvehommikut, kui külma on umbes 25 kraadi, päike paistab madalalt ja puud on härmas. On pühapäev ja inimesed alles magavad. Kuid vabatahtlik Sven Rumvolt paneb end soojalt riidesse ja läheb liuvälja rajama.
Sven teab, et maapind peab olema külmunud. Jää peab hakkama külmuma just altpoolt, siis võib seda pealt kasta. Ja nii sünnib korralik jää, mis laiali ei vaju.
Kurb on meenutadagi, et kui ülemöödunud aastal sai liuväli nii valmis, et juba võis sõitma hakata, läks ilm sulale ja kogu töö muutus tundidega olematuks. Möödunud talvel aga ei üritatudki Puurmanis liuvälja rajada, sest polnud piisavalt palju külmi päevi.
Liuväli peab olema
Liuväli on Puurmanis korraliku pakasega talvedel alati olnud. Kas jõel või tiigil, sõltuvalt sellest, kuidas pakaseilmu ja jääd parasjagu jätkus. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel ja hiljemgi on kohalikud lapsed saanud kasvada hokilahinguid lüües, nii et sääred sinised – no kellel tookord neid kaitseid siis oli! Hokikeppe kulus poistel talve jooksul omajagu ja päris palju põnevaid mänge mängiti. Puurmanis kasvanud poisina oli Sven Rumvolt ise nendes osaline ega kujutanud talve uisuväljaku ja suusaradadeta ettegi.
Uisuväljakul on Sven kunagi ka käeluu murdnud, siis oli liuväli jõe peal Ülejõe pargi pool küljes, mäletab ta.
Koolil oli tol ajal väike traktor, millega lumi ära lükati. Tiigijäält on lausa Rahva Hääle kolhoosi traktoriga lund lükatud.
Puurmanis tegutsevad nüüd isad, kes soovivad luua oma lastele häid tingimusi talispordiga tegelemiseks. Niiviisi väärtustavad nad maaelu, et maalapsed samuti millestki ilma ei jääks ja uisutamiseks ei pea alati Tartusse või Jõgevale sõitma.
Appi tulevad ka teised isad: Arvi Pettai tõi lumepuhuri, Aare Käärsoo aitas ATVga lund lükata. Alati on nõu ja jõuga appi tulnud Argo Sääsk. Viimastel aastatel on aga abilisi vähemaks jäänud. “Olgem ausad, pereisasid vanuses 40+ on Puurmanisse elama jäänud väga vähe, enamik töötab välismaal või on siit juba ära kolinud,” nentis Sven.
Kui Sven Rumvolti abikaasa Raina Puurmanisse huvijuhiks tuli, üritas Sven koos Erik Teugjasega tiigi peale liuvälja teha. Kas see oli päris esimene kord, mil ta ise väljakut rajama hakkas, seda Sven enam ei mäleta. Kindlasti tehti liuvälja ka parki punase kivipurukattega korvpalliväljakule, mida nüüd enam ammu pole.
Kuid jõe peal oli tegelikult päris ohtlik, sest seal armastasid rallida ka autod. Ja lapsevanemad kartsid, et jää praguneb. Aga lapsed kippusid kangesti uisutama. Siis uuriti enne hoolega, kas ikka tohib neid sinna lasta või ei.
Miniarena sobib ideaalselt
Kui Puurmanis valmis miniarena, pole enam küsimustki, kuhu liuväli rajada – loomulikult sinna, sest olemas on nii piirded kui ka valgustus. Samuti on lähedal pumbamaja, kust saab vett võtta. Pumbamajas on tuletõrjehüdrandi ots, kust tuleb neli voolikut miniarenale vedada ning pump tööle panna.
Loomulikult küsisid liuvälja rajavad isad alati vallast nõusoleku, et vett võtta ja elektrit kulutada tohiks. Tolleaegne vallavanem Rauno Kuus oli lahkesti nõus. Praegune vallavanem Margus Möldri tõigi ise voolikud, millega mehed miniarenat “kastma” hakkasid.
Sveni abikaasa Raina lisas, et kui uisuväljak valmis, käisid seal ka täiskasvanud. Kõik nautisid head jääd ja kool organiseeris kohe uisudiskod. Berit ja Grete Kukk käivad Tartus uisutrennis, nemad panid lausa iluuisutamiskavad kokku. See oli väga ilus.
Rumvoltide peres on kõikidel uisud olemas. Kui pereisa Soomes töötas, tõi ta sealt kaasa kasutatud uiske, sest kasvavatel tüdrukutel jäid need väga kiiresti väikeseks. Nii tekkis neile koju suur kotitäis uiske, mida lahkelt teistele laenutati. Kui korraldati uisudiskosid, tassis Rumvolti pere kõik oma uisutagavarad miniarenale ja sealt said lapsed neid võtta ja kasutada. Nii said uisutamist õppida needki, kelle vanematel pole võimalik uiske osta.
“Pool tundi uisutada on ka nendele täiskasvanutele, kes üldse sporti ei tee, paras koormus. Jalad ei väsi veel väga ära ja õues värske õhu käes olla on kosutav,” kinnitas Sven.
Maal peabki ise tegema
Veidi raskem on viimasel ajal olnud suusaradadega, sest pole enam vastavat masinat, millega neid sisse sõita. Rajapõhja saab sisse sõtkuda ka mootorsaaniga ja sedagi on Puurmanis tehtud.
Raina Rumvolt peab oluliseks ära kasutada Puurmani uue silla valgustust. Tema sõnul saab suusaraja nii sisse sõita, et silla juurest paistev valgus lubab ka õhtuti pärast tööd sealkandis suusatada. Raja ajavad sisse ikka need, kes seda ise samuti kasutada soovivad ja nii saavad sellest osa paljud. Maal peabki palju ise tegema ja endale võimalused looma, muidu on elu väga igav.
Kurb on see, et kui tahaks mehed kokku võtta ja hakata hokit mängima, siis meeskonda enam kokku panna ei õnnestu. Kui Puurmanis veel gümnaasium tegutses, siis ärgitasid vähemalt gümnaasiumiõpilased, et läheme hokit mängima.
Sama lugu on ka jalgpalliga, polegi enam võimalik eakaaslastest meeskonda kokku saada. Alles on jäänud väga väike arv huvilisi, kes püüavad vähemalt elus hoida mitmekümneaastast traditsiooni korraldada igal jaanipäeval üks jalgpallimatš – naisemehed poissmeeste vastu.
Lööb kaasa vabatahtlikus päästekomandos
Sven Rumvolt lööb kaasa ka Puurmani vabatahtlikus päästekomandos. Vabatahtlikuks päästjaks sai ta seetõttu, et läbis kooli ajal õpetaja Valve Orava koolitused ning hakkas võistlema.
“Kui Jõgeval võistlused olid, siis enamikul aladel oli Puurmani kool üks tugevamaid. Kui pandi kokku rajooni koondvõistkond, siis olid seal enamasti Puurmani õpilased. Jõgeval oli kaks nädalat treeninglaager, siis mindi üleriigilistele võistlustele. Isegi medaleid on koju toodud.” Õnneks pole viimasel ajal vallas raskeid õnnetusi olnud, kuid väljakutseid vabatahtlikele jagub. Tööpiirkond on läinud suuremaks ning lisandub kohustusi.
Kui abi vaja, tuleb aidata
Ettevõtja Aare Käärsoo ütleb, et kui liuvälja tegijatel on abi vaja, siis paneb ta n-ö õla alla. Ta on ka Puurmani perepäeva üks korraldajatest. See üritus on projektipõhine ja kahel viimasel aastal pole kahjuks kohaliku omaalgatuse programmist raha saadud. Toetuseta aga taolist ettevõtmist juba ei korralda.
Perepäeva valmistas ette kohalik noorteühing koos päästeameti lõuna päästekeskuse ja sisekaitseakadeemia päästekolledžiga. Sisekaitseakadeemia päästekolledži direktor oli siis praegune vallavanem Margus Möldri. Omaosalusega on toetanud vald. Käärsoo sõnul võiks kord aastas olla üks eelkõige lastele mõeldud üritus, kus ka teistele pereliikmetele tegevust jätkuks.
Korraldajad peavad oma pead tööle panema juba talvel, siis on lootust, et suvel midagi teoks saab. Neil tuleb oma üritus paljude instantsidega kooskõlastada, kõik võtab aega. “Tegemist on pooleaastase protsessiga, pluss aruannete kirjutamine.”
Kas tuleval suvel perepäev korraldatakse, sõltub rahastusest. Igatahes esitavad korraldajad kohaliku omaalgatuse programmi kevadisse vooru taas oma taotluse. Kas see õnnestub, seda näitab aeg.
Rahvast igal juhul taoline üritus huvitab, sest korraldajatelt on palju küsitud, kas kolme aasta pikkust traditsiooni jätkatakse.
Koostegemise rõõm kaalub raskused üles
Ettevõtja Argo Sääsk peab liuvälja rajamist vajalikuks ettevõtmiseks. “Lastel on siis midagi teha, muidu jõlguvad niisama alevi vahel,” nentis ta.
Samas ei pea Argo paljuks ka ise teinekord uisud jalga panna ja vanu aegu meenutada. “Ma ei oska öelda, kui tihti ma koolipoisina hokit käisin mängimas, aga kindlasti käisin. Me kasutasime talvel ikka iga hetke ära ja ei möödunud ühtegi aastat, kui uiske alla ei saanud.”
Vanemaid mehi, kes praegugi uisutavad, Puurmanis kuigi palju enam polegi.
Kui Sven Rumvolt hakkas liuvälja rajama, siis ei olnud tal vaja abilisi kaugelt otsida. “Loomulikult lõime kaasa. Kes siis ikka teeb, kui ise ei liiguta.”
Viimased talved on olnud nii kehvad, et eelmisel aastal ei üritatudki uisuväljakut rajada. Ehk tuleb tänavu parem talv. Kui tuleb talv ja vähegi aega on, kavatseb Argo Sääsk ka tänavu Sven Rumvoltile appi minna. “Tunneme üheksoos tegutsemisest rõõmu. Saab ise liigutada ja ka lastel on huvitav. Eks me sellepärast teemegi.”
Vallavanem ise ka tegija
Puurmani vallavanem Margus Möldri lubab aidata meestel liuvälja teha ning tal on plaanis ka ise talvel uisud jalga panna. Ta tunnistas, et on tegelikult hokifänn ja tahaks kord korraliku lahingu pidada. Kas meestel õnnestub meeskond kokku saada, pole praegu kindel. “Minu klassivennad on kõik Puurmanist jalga lasknud. Olen ainuke, kes on tagasi tulnud. Üks klassiõde on koolis õpetaja ja see on ka kõik,” nentis vallavanem.
HELVE LAASIK
