Pühapäeval, kolmandal advendil kuulutati külmapealinnas Jõgeval taas välja jõulurahu. Seekord juba kolmeteistkümnendat korda. Oma sõnavõtus nentis piiskop Joel Luhamets, et alati ei mõisteta rahusõnumi väärtust, sest harva kipume märkama, et asjad on hästi, kui keegi rahu kuulutab. Lisaks märkis ta, et inimene vajab murede ja igapäevatoimetuste vahel aega hingamiseks ja olemiseks.
Ajal, mil meie ümber on palju kurjust, ärapanemist ja negatiivsust, tasub mõelda rahule. Kui paljud tegid seda pühapäeva õhtul Jõgeval pidulikul tulesüütamisel, siis tegelikult tuleks rahule keskenduda iga päev, kas või minuti. Me ei peaks vaid korra aastas mõtlema puhkusele ja sellele, millisele sõbrale külla läheme ja kellele heameelt teeme. Tegelikult võiks seda teha iga päev, ka siis, kui väljakuulutatud rahuaega ei ole.
Kellele on siis vaja jõulurahu? Ilmselt igaühele. Kuid seda iga päev, mitte nädal enne pühi. Selleks, et oma meeled korraks välja lülitada, ei pea olema lund, kingitusi või jõuluvana. Selleks on vaja rahu südames ja vaikust mõtetes ning arusaama, et edu ei saa mõõta rahas, vaid ümbritsevates inimestes ja tänutundes, mis iga päevaga kaasas käib. Lähedasi tasub märgata kogu aeg, mitte vaid jõuludel.
Teeks seekord heameelt vähemalt suurele osale oma sõpradest ja läheks kas või natukeseks neile külla? Usutavasti on neil sõbra nägemisest rohkem heameel kui saadud kingitusest. Teeme kingituse iseendale, kingime endale rahuliku meele ja vaikse südame. Ja seda iga päev.
