Puude teema toob meid nii inimese ja looduse vaheliste suhete kui ka looduskaitse algusaegade juurde. Puu on eluslooduse sümboliks ja seetõttu on puu valitud ka Keskkonnaministeeriumi kui kõige looduslähedasema ministeeriumi märgiks.
Puu on üle maailma paljudes kultuurides olulise tähendusega. Meil, Eestis on inimeste side puudega olnud samuti läbi aegade väga tugev ? elame ju Kirde-Euroopa metsavööndis. Veel sajand-paar tagasi sõltus kogu siinne elu-olu otseselt puudest. Puudest olid ehitatud nii majad kui ka kõik majapidamise juurde kuuluv; puude põletamisest saadi sooja ja tulel tehti süüa. Puude arvelt on algselt rajatud meie põllud ning nende tuhk sai põldude esimeseks väetiseks.
Tamm, puude kuningas
Mõned puud on olnud alati olulisemad kui teised ja seotud rahvapärimusega. Sõna puu on kõigis soome-ugri keeltes üks vanimaid. Tihe side puudega väljendub tänapäeval selleski, et kavatsused maha võtta vanu põlispuid tekitavad inimestes reeglina suurt vastuseisu ja soovi puid kaitsta. Võib väita, et pea igal inimesel on mõni puu, mis on mingil põhjusel talle oluline. Nii pole ime, et looduskaitse on paljuski alguse saanud just põlispuude kaitsmisest.
</P>
Kõige esimeseks objektiks Eesti looduskaitseregistris on sinna 12. mail 1936. aastal sisse kantud Rava tammed, mis asuvad Järvamaal. Eesti looduskaitse üks rajajaid Gustav Vilbaste koostas esimese tööülesandena kaitsealuste objektide loendi, kuhu kuulus 81 põlispuud. Aastate jooksul on see arv pidevalt kasvanud ning praegu on meil üksikpuid kaitse all ligi 700.
Kõige rohkem ongi meil üksikpuudena kaitse all tammesid, mis on meie pikaealisemaid ja suuremõõtmelisemaid puuliike. Elades üle mitme inimpõlve on tamm põlispuu võrdkujuks, mis kehastab vastupidavust, tugevust ja pikaealisust ning seetõttu on ka looduskaitse tähiseks saanud just tammeleht.
Loodusmälestised ja kultuuriobjektid
Veel on meil kaitse all rohkelt mände ja pärnasid, mis on samuti pikaealised ja vastupidavad puuliigid. Vähem on kuuski, kaski ja kadakaid, mis kaitsealuste objektidena paistavad enamasti silma pigem oma erilisuse kui pikaealisuse poolest. Kui üldistatult öelda, siis looduskaitse alla võetakse puid, mis on silmapaistvad kas oma mõõtmete, vanuse, tähenduse, välimuse või ebatavaliste omaduste poolest. Samuti saab öelda, et pigem kaitstakse kodumaiseid kui võõrpuuliike, kuigi oma harulduse tõttu on kaitse all neidki.
Põlispuud on väärtuslikud loodusmälestised, aga ka kultuuriobjektid. Oma pikaealisuse tõttu on nad nii inimpõlvkondade ühendajad kui ka rahvapärimuse kandjad. Neid omadusi tuleb puude puhul inimese jaoks kõige olulisemateks pidada. See, kuidas suhtume üksikutesse puudesse, näitab tegelikult meie suhtumist loodusse üldiselt. Toogu looduskaitsekuu meid loodusele ja seeläbi ka iseendile lähemale.
URVE SINIJÄRV,
keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist
