Juba viisteist aastat on Mustvee linnas elav Lukija Suvorova oma hoole all kujundanud lehist, mille tulemusena on sellest saanud imeilus bonsai. See teema on teda ennast väga huvitama hakanud ja nii ongi tal tänaseks olemas veel erinevaid bonsaisid, mida kujundab ka toalilledest, kasvatab kodus ise ning on kinkinud ka oma lähedastele.
Kui Tiheda külas sündinud ja terve oma elu Mustvee linnas elanud Lukija viisteist aastat tagasi ühel ilusal päeval metsas seeni otsides märkas ühte õnnetut teise puu varjus kasvavat ja veidi kõverat-kidurat lehist, siis hakkas naisel hukule määratud puust kahju. Ta otsustas selle päästa ja koju tuua. Labidat, millega kaevata, käepärast ei olnud ja nii pidigi naine ikka vaeva nägema, et puu koos juurtega kätte saada.
„Kui lehise koju tõin, hakkasin tema päästmiseks võimalusi otsima ja oma teadmisi täiendama. Uurisin ja olen tänulik internetile, kust kõik vajaliku kätte olen saanud,“ selgitab Lukija.
„Sain kinnituse, et mul on võimalus seda puud aidata. Ega ma alguses väga lootnud, et see mul õnnestub ja esimesed aastad tundus, et ei saagi hakkama. Aga nüüd ta rõõmustab mind juba nii kaua aega.“
Mustvee raamatukogus üle 20 aasta töötades tekkis naisel huvi igasuguste loodusteemade vastu ja soov kõige kohta teada saada on saatnud teda terve elu. Mustvee kultuurikeskuses korraldatud floristikakursus toitis huvi selle teema vastu veelgi.
Iidne kunst, mis vajab kajastamist
„Alguses tegin usinasti kuivseadeid ja selleks sai korjatud loodusest igasuguseid oksi, lehti ja ka taimi kuivatatud,“ tuletab Lukija oma huvi algust lilleseadete vastu meelde ja lisab, et tegelikult on ta kogu oma elu aga hästi läbi saanud just elusloodusega.
„Bonsai teema kohta oligi minu esimene teadmine, et see peab olema alusel kasvatatud ja kujundatud puu, mille juured ei ole maaga ühenduses ja et see on tegelikult väga pika ajalooga puude kasvatamise kunst,“ annab naine esimestele katsetajatele üldise suuna kätte.
Need on looduses levinud puude ja ka põõsaste ning teiste taimede miniatuursed vormid. Väikese kasvu saavutamiseks pole vaja erihooldust, anuma piiratud seinte tõttu ei saa taime juurestik kuigi suureks paisuda ja tal puuduvad toitained suure maapealse osa kasvatamiseks.
„See-eest neid kastetakse ja väetatakse väga täpselt ja mõõdukalt. Pügamine, juurte kärpimine ja traadiga võra kujundamine on väga olulised bonsai kuju ja suuruse vormimisel,“ õpetab Lukija ja tunnistab, et tegemist on sellega ikka palju.
„Aga see on hea tuju ja enesetunde jaoks väga vajalik. Kui toimetad ja teed, siis pole aega tunda igavust ja ka tervisemured ei kiusa nii palju. Oma taimedest saan nii palju energiat tagasi, et kulutan nende jaoks oma aega rõõmuga.“
Bonsai kasvatamisel on tuntud 19 stiili ja hulgaliselt variatsioone. Levinumad ja traditsioonilised on viis põhilist stiili: tikksirge, sirge, kaldus, kaskaad ja poolkaskaad. „Bonsaina saab kasvatada enam-vähem iga mitmeaastast puitunud varrega taime, mis harusid ajab. Oleks parem, kui tal oleksid väikesed lehed või okkad, sest siis on tulemus ilusam,“ õpetab Lukija ja näitab uhkusega oma katsetusi ja tulemusi toataimedega.
Hea tulemuse on ta saanud mitmete oma toalilledega. Veel on naisel pooleli katsetused punase sõstraga ja eks aeg näitab, mida on nendega võimalik saavutada. Bonsaid ei hakata üldjuhul kasvatama seemnest. Kiiremini saab tulemust näha siis, kui taim istutatakse ümber vabast loodusest.
„Minul endal on see pika eluajaga lehis kujundatud lamavasse vormi. Olen temaga üsna palju tegelenud. Kastnud, talvel tuppa jahedasse ruumi toonud ja väetanud. Selleks on olemas spetsiaalsed bonsai väetised. Ei ole nii, et iga asi sobib. Nii ei ole võimalik parimat tulemust saavutada. Kogu tegevus kõik peab toimuma õigetel aegadel. Juuri tuleb kärpida ja taime tagasi lõigata. Seda soovitan teha just jaanuaris, kui taim magab, sest nii tekib tal kõige vähem stressi. Suure uurimustöö tulemusena olen saavutanud selle, mis mind ja minu lehist väga rõõmustab. Olen tema üle väga uhke!“
Erinevate rahvaste pika ajalooga kultuuri osa
Bonsai on religioosne tseremoonia, mis kestab aastakümneid ja põhineb zen-budismi filosoofial, mille kohaselt on inimene, loodus ja selle elemendid kõik omavahel seotud.
Taimede, sealhulgas puude, kasvatamine anumates ulatub ajalooliselt vähemalt Vana-Egiptuse loomise aega. Leitud on 6000 aasta vanuseid jooniseid kaljusse raiutud tühemikes kasvavatest puudest. Vaarao Ramses III annetas pottides kasvatatud oliivipuid, datlipalme ja teisi taimi templitele. Indias kasutati anumais kasvatatud puid ja nende vilju juba enne meie ajaarvamise algust nii meditsiinis kui ka toiduks.
Teadaolevalt kasutati sõna „penzai“ esimest korda Hiinas aastatel 265–420 ja aja jooksul levis see komme mitmele poole Hiinasse, Koreasse, Jaapanisse, Vietnami ja Taisse. Puude kasvatamine kastides oli eriti levinud Songi dünastia ajal ja see oli Hiinas kultuurilise kasvu periood, mil paljud hiina kombed said tuttavaks ja võeti kasutusele Jaapanis. „Seal on see komme väga populaarne ja just seetõttu, et neil ei ole palju ruumi. Nii on loodud miniversioonid,“ on Lukija teadlik.
Esimene teadaolev isik, kes Jaapanis bonsaist rääkis, oli zenbudistlik munk Kokan Shiren, kes umbes 1300. aastal kiitis essees „Riimitud proosa miniatuursest aiamaastikust“ bonsai esteetilisi põhimõtteid ja aiaarhitektuuri.
Esialgu kasvatati bonsaid üksnes ilu pärast, aedade ja kodude kaunistamiseks. Hiljem Tokugawa perioodil sai sellest jõukate inimeste ajaveetmiskomme.
Kõige kauem bonsaina kujundatud praegu elav puu on viieokkaline mänd Pinus pentaphylla var negishi, mis on tuntud nimega Sandai-Shogun-No Matsu. See on vähemalt 500 aastat vana ja seda on kujundatud alates aastast 1610. See ei ole kõige vanem elav bonsaipuu, ent ülejäänuid on bonsaina kujundama hakatud hiljem.
„Tegelikult on bonsaid ka osta võimalik, aga need on ikka väga kallid ja lihtsalt, et oleks olemas, pole mõtet seda teha. Kui tegeleda pole aega ja südant, siis see väärtuslik taim lihtsalt sureb. Kui on suur soov ja näed vaeva, siis saavutad parima tulemuse ja oskad seda ka väärtustada,“ on naine kindel ja lisab, et omada omamise pärast ei ole mõtet.
Inimesed ikka imestavad
„Meil perega on oma maja ja aed ning oleme kasvatanud ja kasvatame siiani kõike, mis meeldib. Oleme abikaasaga praegu pensionil ja peaks olema piisavalt aega, aga siiski on kogu aeg kiire,“ tõdeb Lukija.
„Enda lemmikuteks läbi aja pean tomateid ja praegugi, kui väljas on külm ja hakkab talv, siis uurin ikka erinevaid seemneid ja tellin neid, et järgmiseks kevadeks valmis olla. Inimesed ikka imestavad, et kuidas meil kõik nii hästi kasvab ja suurt saaki annab, aga eks see ole tänu korjatud teadmistele ja nippidele, mida kasutame.
Praegu on just kõige parem aeg ennast uute sortidega ja ka laiemalt teadmistega kurssi viia. Oma aiasaadusi tarbime ise ja jääb üle ka teistega jagada. Praegugi uurin uue lemmiku Mahitose tomati kohta, mis on varajane, haiguskindel ja väga saagikas. Kindlasti soovitan, tasub proovimist. Kõike uurin ja katsetan ja teen seda just sellepärast, et ei oska lihtsalt niisama istuda ja aega parajaks teha. Meie aed on meie uhkus ja rikkus ning see annab nii palju enesetundele tagasi.“
ULVI TAMM
