Kui veel hiljaaegu tulid välismaalased Eestisse enamasti kevadeti või sügiseti rändlinde vaatlema, siis nüüd on asjatundjate hinnangul uus trend – putukate ja liblikate püüdmine.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ootas juuni viimasel pühapäeval Emajõe Suursoo looduskeskusesse Emajõe äärset loodust avastama eelkõige veetaimede ja putukahuvilisi. Kokku sai meid koos korraldajatega 25 ja ealt oli seltskond üpris kirju – alates eelkooliealistest kuni pensionärideni.
Oluline loodushariduse andmise koht
Hakatuseks koguneme kõik Emajõe-Suursoo looduskeskusesse ja saame RMK loodusvahi Viljar Purgeli abiga selle kohaga tuttavaks. Emajõe kaldale ehitatud looduskeskuse hoone kujunemine on pärit 14.sajandist, mil ta linnusena Tartu piiskopkonna kaitseks rajati ja kandis nime Uus-Kastre linnus. Ajaloo sündmustest tulenevalt linnuse vajadus kadus ning hoonele leiti teine rakendus- see hakkas täitma kõrtsi funktsioone, mille järgi kohalikud elanikud nimetavad seda hoonet praegugi – Kantsi kõrts. Paraku sai seegi aeg mööda, kus kõrtsis käidi ja hoonest olid pikka aega järel ainult varemed. Hoone on ka muinsuskaitse all ning jääb Natura 2000 alale.
2004 aastal leidis ajalooliselt oluline paik taas kasutamist, endise Kantsi kõrtsi asemele valmis Emajõe-Suursoo maastikukaitseala administratsiooni hoone. Peale mitmeid reforme on maja mullu maikuust RMK valduses, kus jätkatakse loodushariduse edendamist.
Putukapüük nõuab abivahendeid
Meid hakkab kõigepealt juhendama entomoloog Jaan Luig. Ta on Emajõe ääres aastaid tagasi putukaid püüdnud ja ootab nüüd sama suure huviga uut kohtumist nagu kõik teisedki.
Et putukatega tegeleda, selleks on vaja abivahendeid. Eestis võib kokku elada üle 20 000 erineva putukaliigi, millest umbes 10 000 on kindlaks tehtud ehk keegi on need kinni püüdnud ja määranud ning seetõttu teamegi, et Eestis on nii palju liike.
Teisalt oletatakse, et nad võivad Eestis esineda. “Osasid putukaid on leitud nii Soomest kui ka Lätist ja oletatakse, et neid on ka meil,“ rääkis Luig. Jõgede ääres võib elada tuhandeid putukaliike. Vee ääres elavad putukad vajavad nii vees kasvavaid taimi kui ka niiskemaid tingimusi, mis jõe ääres valitsevad.
Selleks, et saakime putukaid vaadelda ja määrata, peavad olema kaasas luubid. Enamiku liike ei suuda kahjuks väljas määrata ka Luig. Sellepärast tuleb putukad sirutada ning säilitada need karpides ja võtta kaasa.
Putukate püüdmiseks on vaja võrku. Need jagab Luig meile välja ikka nii, et nelja-viie inimese peale üks. Samuti peavad kaasas olema purgid, kuhu tilgutatakse natuke kloroformi, mis püütud putukad uimastab. Ühte purki paneme pisut vatti, teise tualettpaberi ribasid. Liblikaid, mardikaid ja kiile ühte purki koguda ei maksa, sest õrnade tiibadega liblikad ja kiilid võivad tõsiselt kannatada saada. Sellepärast jagab Luig igale rühmale igaks juhuks kaks purki. Purgid täidetud, lisab ta kloroformi ja siis paneme oma purkidele kaaned peale.
Määramiseks on Luigil kaasa võetud targad raamatud ja ka putukakollektsioon. Seda kõike vaatame pärast püüki. Veel jagab Luig huvilistele määramistabelid välja.
Ja lähemegi matkaraja poole. Enne aga õpetab Luig kõiki veel võrkudega õieti ümber käima, et me püütud saagi ka kätte saaksime ja lahti ei laseks.
Võrguga püüdmine meenutab niitmist. Ainult et rohtu ei lange, vaid putukad jäävad võrku. Esialgu ei ole saak väga suur, kuid on liigiti küllalt kirju. Võrku jäävad kärbsed, aga ka mõned mardikad ja veidi kiletiivalisi ning paar ämblikku. Viimased putukate hulka ei kuulu, sest putukatel on kuus jalga, ämblikul aga kaheksa. Selgrootu ja lülijalgne on ta samuti nagu putukadki.
Herilased, parmud ja liblikad
Esimesed huvilised saavad esimesed putukad ka purki aetud. Ikka nii, et Jaan Luig näitab ette ja huvilised teevad kõik täpselt järele. Kõige parema tulemuse saab kindlasti õite pealt, sest seal on alati putukaid rohkem. Luig soovitab koguda nii pisikesi kui ka suuri putukaid, ühesõnaga kõike, mis tundub huvitav.
Jaan Luig leidis Eesti ühe levinuma liblika, koerliblika rööviku ja näitas seda kõikidele.
Parme on Eestis umbes 40 liiki, tavaliselt teeb inimene vahet, kas tegemist on suure või väikese parmuga.
Kui putukaid otsida, siis väga head kohad on kõikvõimalikud õied. Aga sageli meeldib putukatele maanduda seintele. Luig sai kätte erakherilase. Nemad teevad oma pesa putukakahjurite käikudesse, nt rookatustesse roo või kõrkja õõnsustesse. Nime on saviherilased saanud selle järgi, et nad ehitavad oma pesakambrite vaheseinad savist. Savi saavad nad jõgede ja teiste veekogude äärest.
Tavaliselt teavad kõik kodumesilast, kindlasti on enamik näinud ka suuri ehk maamesilasi ja metsmesilasi ehk kimalasi. Nüüd leidis Ilmar erakmesilase.
Liblikatest leidsime nõgivaksiku – üleni must, kuid tiiva tipp on kriitvalge.
Hiljem saavad kõik soovijad oma kogutud putukad Jaan Luigi juhendamisel ka prepareerida ning seejärel kaasa võtta. Tarvilikku teavet saavad huvilised lisaks otsida “Noore entomoloogi käsiraamatust“.
Emajõe äärsed veetaimed
Retke botaanik Helle Mäemetsa juhtimisel alustame maja lähedalt ja liigume mööda jõe äärt matkaraja algusesse. Leiame päideroogu, madalast kaldaveest tuleb välja suur parthein.
Kahjuks on ikka veel Emajõe äärne rada suuremas osas vee all ja võib juhtuda, et tänavu jääbki läbimatuks. Suurvesi on osaliselt hävitanud ka rajal olnud laudtee ning osa purretest, mistõttu me rada terves ulatuses läbida ei saa.
Tavalisematest liikidest tuleb veel lagedale harilik maavits, vereurmarohi, kollast ängelheina, vesioblikas, soo- nõianõges, mürktulikas, ristlemmel, roomav metsvits, luht-kastevars, tuderluga, harilik parthein.
Päris looduskeskuse lähedalt ja Emajõe kalda alalt leiame ka konnakilbukat, maksasammalt, rohevetikat, harilikku konnarohtu, metskõrkjat, harilikku luga, vesikerssi. Silma jääb ka spetsiifilise lõhnaga kalmus, mida meie vanaemad armastasid tuppa tuua, sest nad uskusid, et kirbud ei kannata selle taime lõhna ja hoiavad siis eemale.
Päris levinud on Emajõe ääres nii ahtalehine kui ka laialehine hundinui. Putkedest on veekogu ääres levinud nii jõgiputk kui mürkputk. Tuleb väga tähelepanelik olla, sest mürkputk on väga mürgine.
Helle Mäemets ütles, et veerikkad aastad ei olegi alati veetaimedele soodsad, sest vihmaseid suvesid on olnud järjest. Liigne vesi toob kaasa selle, et toitained lähevad vette, vesi on tume ja sogane ning nendele taimedele, kes vee all elavad, see olukord ei sobi. Ka on vihmane suvi olnud ebasoodne seemnetega paljunevatele taimedele.
Tänavusest suvest aga loodame kõik, et pärast jahedat ja niisket juunit tuleb lõpuks soe ja kuiv juulikuu.
Õhtuse pausi ajal vaatasime filmi Emajõe Suursoost. Putukate ööpüük, milleks oleme tõsiselt ettevalmistusi teinud, läheb sisuliselt aia taha, sest on liiga valge. Saagiks saame vaid mõned ööliblikad ja muidugi ohtralt sääski. Jaan Luig usub, et kui augustis tagasi tulla, oleks pilt hoopis teine. Kindlasti ongi.
Emajõe Suursoo kaitseala
*1981.aastal võeti Eestis looduskaitse alla 30 soostikku, sealhulgas Emajõe Suursoo. Selle kaitseala peamised eesmärgid on Emajõe delta soostiku, sealsete haruldaste koosluste ja liikide säilitamine, kaitsmine ning uurimine.
*Emajõe Suursoo kaitsealal on olulised erinevad sootüübid (eelkõige madalsood), soosaared, roostikud, jõed ja järved ning metsamassiivid.
*Emajõe Suursoo kaitseala on arvatud Ramsari alade nimekirja koos Peipsi järves asuva Piirissaarega.
*Emajõe Suursoo ja Piirissaare kaitsealad kuuluvad alates 2004.aastast Natura 2000 alade hulka. Samuti on nad rahvusvahelise tähtsusega linnualad (
*Emajõe Suursoo kaitsealal on leitud üle 300 taimeliigi. Neist 13 on kaitsealused. Soodes ja jõekallastel kasvavad näiteks, sinine emajuur, haruldased siberi võhumõõk, kiirjas ruse ja villane katkujuur.
*Kuigi jõhvikaid leidub pea igas siirdesoos, siis Eesti kõige suuremad jõhvikavarud on Emajõe Suursoos.
*Kahepaikseid on Emajõe Suursoos teada kaheksa liiki. Roomajaid leidub soostikus kolme liiki. Imetajaid elab kaitsealal 43 liiki. Suurimetajatest võib siin kohata nii karu, hunti, ilvest, metskitse, metssiga kui põtra. Veekogude ääres tegutsevad mink, kobras, saarmas ja mügri.
*Kaitsealal on kokku kaheksa järve. Peipsiga on neist ühenduses Koosa, Kalli, Leego, Soitsjärv, Võngjärv ja Ahijärv. Madalad tumedaveelised järved on paljude Peipsi kalade kudemispaigaks ja noorkalade kasvukohaks.
*Soostiku veekogudes elab umbes 35 kalaliiki. Haruldased kalad, keda püüda ei tohi, on säga ja tõugjas. Tähelepanu vajavad ka hink, vingerjas ja võldas.
*Emajõe Suursoo sood ja järved on olulised lindude pesitus- ja peatuspaigad. Liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust lisavad soosaared, millest paljud on kaetud metsaga. Nendes kasvavad põlispuud on suurepärased elupaigad paljudele liikidele, sh suurematele lindudele, näiteks merikotkale.
i
HELVE LAASIK
