Hiljuti saabus minu postkasti Eesti looduskaitsjate meililistis Loodusaeg käiv vaidlus selle üle, kas üsna täpse teabe avalikustamine kaljukotka pesapaiga kohta on seaduserikkumine või ei.
Keskkonnaministeeriumi eelinfos oli nimelt kirjas, et Risti vallavalitsuse saalis toimub Marimetsa looduskaitseala, Marimetsa-Õmma hoiuala ning Tõlva kaljukotka püsielupaiga ja Õmma metsise püsielupaiga kaitsekorralduskava koostamise raames esimene kaasamiskoosolek. Tutvustatakse kava koostamise protsessi, ajakava ja ala väärtusi. Kaitsekorralduskava koostaja on Pärandkoosluste Kaitse Ühing ning kava rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.
Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste märkis aga listis, et tema hinnangul on I kaitsekategooria liikide puhul täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites keelatud.
Toomas Kukk Pärandkoosluste ühingust teatas, et täpne leiukoht on tänapäeval määratud koordinaatidega. Kõnealuse püsielupaiga leiab keskkonnaregistrist igaüks lihtsa otsinguga. Kukk on Eesti Looduses selle probleemiga varemgi kokku puutunud, aga saanud keskkonnaministeeriumist vastuse, et näiteks küla täpsus pole I kaitsekategooria liikide puhul seaduserikkumine.
Viimasel ajal kipub meil järjest rohkem süvenema tendents, et ärme jumala pärast midagi avalikustame!
Kaitstavate alade kaitse korraldamiseks on kindlasti vajalik kaasata kõik asjassepuutuvad huvirühmad. Inimesed peavad teadma, mida on või ei ole vaja millegi või kellegi jaoks teha. Kui riiklikud asutused ei suuda kaitset korraldada või vajavad huvirühmade abi, siis on kaitsekorralduskava avalikustamine väga oluline, sest siis saavad inimesed aidata või vajadusel sõna sekka ütelda. Kaitsekorralduskava ei saa olla n-ö põrandaalune dokument, mida näitame ainult asjassepuutuvatele inimestele. Samas ei saa ju 100 protsenti välistada, et ka salakütt ise asjassepuutuv spetsialist pole.
Kas I kategooria kaitsealuse liigi saanud püsielupaigale looduskaitseseaduses määratud korra järgi üldse on mõistlik kaitsekorralduskava koostada? Selleks peaks olema kaitsealuse liigi tegevuskava, millele ei ole vaja teha ka üldsuse teavitamiseks avalikke kaasamiskoosolekuid. Looduskaitseseaduse §53 lõike 1 järgi on keelatud I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites. On ka reguleeritud, et püsielupaigas (eraldi liikidele) kehtivad liikumiskeelu ajad. Kuid et püsielupaika looduses ei tähistata ja andmed ei ole avalikult kättesaadavad, siis saab piirangu nõuet järgida vaid maaomanik.
Kui on tegemist püsielupaigaga, mis asub kaitsealal, siis ei oleks ju mõistlik seda ka kaitsekorralduskava koostades eraldi reklaamida. On jäänud tähelepanuta, et eraldi tuuakse seaduses välja kaitsealad, hoiualad ja püsielupaigad. Kuid seaduses antakse nende kaitse korraldamiseks ka ju tegevusjuhised. Kas on mõistlik raisata raha püsielupaigale kaitsekorralduskava koostamiseks? Kindlasti mitte. Kui püsielupaik jääb kaitseala territooriumile ja moodustab kaitseala ühe osa, siis see ongi kaitseala osa. Andmeid ei tohi avalikustada massiteabevahendite kaudu, kuid salakütt võib infot hankida ka eraviisiliselt. Andmete väljastamisest keeldumiseks ei ole ju üldjuhul alust, kui küsija just varem salaküttimiselt tabatud pole.
Järelemõtlemiseks seoses kaitsekorralduskavade koostamisega
*Kas on mõistlik toota vaid n-ö riiulisse hulgaliselt kaitsekorralduskavasid?
*Kas keegi on valmis nii mahukate kaitsekorralduskavade järgi midagi ära tegema?
*Miks koostatakse uus kaitsekorralduskava Endla looduskaitsealale, kui seal kehtib juba kinnitatud kaitsekorralduskava?
*Kui kaitsekorralduslikult võivad suunad-plaanid aasta-paariga muutuda, siis mis saab jätkusuutlikust kaitse korraldamisest, ja veelgi enam, mis saab meie kaitstavast loodusest?
i
HELVE LAASIK
