<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”ET”>
Vooremaal, Euroopa ühel ainulaadsemal maastikualal on üsnagi mitmeid tuntuks saanud külasid üle kogu Eestimaa. Voorteala põhjapiiril asetseva nn kuningalinna Laiuse ja Oskar Lutsu lapsepõlvemaa Palamuse kõrval esitleb end uhkesti ka Kalevipoja esimese, kõige lõunapoolsema künnivao harjale ajapikku tekkinud Pupastvere küla. Heal lapsel on mitu nime, öeldakse. Eks rahva ilumeel valib ikka selle, mis väljendusrikkam, värvikam ja mõistusepärasem. Küllap seepärast kutsutakse tänapäevani seda Tartu valla põhjapiiril olevat küla, mis Jõgevamaa lõunapiiri Kandi külaga sülitsi koos, rahvakeeles Sandiväsitajaks.
Need, kes elu halvemat külge esile tõsta tahavad, teavad väita, et siin elasid väga ihnsahingelised inimesed, kes sandile sendi eestki midagi anda ei raatsinud. See ei ole kaugeltki tõde. Selles kuue versta pikkuses sohu suubuva teega ja seepärast ka kottkülaks kutsutud külas elas palju töökaid ning hingelt väga rikkaid ja ilusaid inimesi. Mitmed neist on rikastanud meie rahva kultuurivaramut, avardanud mitte ainult külarahva hinge, pakkunud hingetoidust kodukihelkonnast kaugemalgi ja sealhulgas Tallinnaski.
Siit on pärit eesti kaasaaegsele raidekunstile aluse pannud Jaan Koort, siin on Jaani õpilane ja üleaedne Hermann Halliste oma elutöid raiunud ja nendega kaasaaegses kunstitemplis Kumus jällegi Jaan Koorti naabriks saanud. Siit on eesti raamatu ajalukku jõudnud meie bibliograafia üks rajajaid Richard Antik. Selle küla pinnaselt on vaimse algtoiduse saanud kirjanik Mait Metsanurk.
Kui aga aegadesse veelgi tagasi minna, siis ei saa me kuidagi mööda Paul Bergmanni nimest, keda meie koorilaulu ja pasunakooride asutamisel ja arendamisel võime julgesti Väägvere pasunakoori isa David Wirkhausi kõrvale rahvuspjedestaalile tõsta.
Sellest, et Paul Bergmanni laulukoorid ja eriti tema pasunakoor üle kihelkonna kuulus oli, teadsin kadunud Rudolf Põldmäe tõsistest töödest tubli veerandsada aastat tagasi. Palju on korrutatud seda Pupastvere meeste lugu ehk kontsertreisi tolleaegsesse Vene tsaaririigi pealinna Peterburi ja sealt edasi Soome.
Pärast meie meeste Soomes käimist tekkis seal sedamaid kaks pillikoori. Seda kopsakat kultuuriloolist tõika tasub teada — oleme vähemalt niigi palju suguvendadest ees olnud.
Aga vähem on räägitud Kandiküla naabrite uhkest sõidust siiasamasse “teispoole Jõgevat” ehk Revalisse.
Pasunakoor hankis uued pillid
Niisiis Paul Bergmannist, eesti koolmeistrist muusikakooride juhist, väägverelase David Wirkhausi pjedestaali jagajast.
Äksi kihelkonda kuuluva Kärkna valla Pupastvere küla kolme aasta vanune pasunakoor tellis 1869./1870. aasta talvel uued pillid, arvatavasti Saksamaalt. Senine edu koduvallas ja Derpti “Bürgermusses”, Raadi ja teistes naabervaldades julgustas. Kraade pani kõvasti juurde see, et jaanipäeva aegsetel võistumängimistel üle-eestilisel laulupeol Tartus Vanemuise aias, kui kuusteist pasunat ühes ja samapalju puhujaid aia teises otsas rahvast elavdasid, sai väägverelastele nendest valjemini ja heledamini vastatud. Viimased jäid rohkem kajana vastu kostma. See virgutas vanu viletsaid pille välja vahetama. Ja ehkki esimene koht siis väägverelasele mõisteti, jäid paljudki puhujate häälepuhtuse hindajad ja sõrmevirkusest helivigurite imetlejad Kärkna pillimehi paremaks pidama. Ka Carl Robert Jakobson. Pealegi oli nende hulgas üks, mitte enam kui 10-aastane poisike, kes rahva hulgas imestust äratas. Ta puhus oma pilli, mida teadjad klarnetiks nimetasid, tõsiselt nagu täismees.
Bergmannist ja tema talupoegadest hakkas siinsamas lugu pidama see Köleri kasvandik Jakobson, kes ka laulupeol viibis. Sellest kuulsusejanust veel nakatamata sandiväsitaja mehed numbrit ei teinud.
Aga siiski imelik, Pupastvere poistele lõi muusikamäng pähe nagu noore naise arm. Mitte ainult pähe, vaid veel ka hinge. Ega`s nad uskunudki, et nad ka midagi on. Aga näe!
Harjutati innukamalt kui enne. Tunnustus ju õigustas seda. Ei tehtud mitte vääritut tühja tööd. Ja et pillid tahtsid kinnimaksmist, taheti ka tõsisemalt teenida.
Sündis mõte ringreisist
Nii küpses otsus, et tuleb talvel minna ringreisile. Kuhu? Muidugi tuleb minna ühte ärganumasse ja rikkamasse kanti, näiteks Mulgimaale. Õige ja kena küll, aga sinna tuleb siis minna hobustega. Sõit ju kallis, hobused tülikad ja kuhu neid varjule saab? Pealegi hobuseid koduski hädasti vaja.
Aga raudtee! Koolmeister Bergmann pakkus meestele uut mõtteainet.
Koolmeistrist koorijuhil olid plaanid veelgi vägevamad. Vallavanem pidas juba 1860. aastal Maarjast tulnud tarmukast, ligi kolme tosina aasta vanusest koolimehest lugu. Tegi meestele passidki kaasa.
Pupastvere voor oli siis veel läbi kaevamata ja Kastli küla raudteega pooleks lõikamata. Raudtee jõudis Tapalt Tartuni alles seitse aastat hiljem. Rakvereni sõidutati pillimehed laheda reeteega koduste küüdis, kes sealt juba teisel päeval tagasi saadeti.
Järgmisel päeval peeti esimene kontsert. Siis tehti veel üks. Aga pilliraha oli kesine tulema. Kuhu edasi? Kas tõsiselt Peterburi? Aga kuidas minna võõrasse, pealegi suurde linna? Ei tuttavat, ei teejuhti.
Kus häda, seal ka abi, ütleb eesti vanarahvas. Ja nii oligi. Pupastvere poiste puhumine meeldis Revali eestikeelse reaalkooli õpetajale Jüri Rosenbergile, kes ise pillimängu vastu huvi tundis ja kodumail käimas oli. Ta kutsus Pupastvere toekaid pillimehi sinna.
Rong tõigi Paul Bergmanni pillimehed Kalevite kantsi alla, kaksteistkümmend meest võttis kooliõpetaja oma korterisse. Suured mured murtud. Rosenberg oli ka tegijamees. Vene jõulude laupäeval, 6. tõnisekuu päeval pidid Pupastvere pillimehed andma kontserdi Tõnismäel Kaarli kirikus, kuhu Eesti kubermangu esimene lauluselts Revalia oli 1863. aastal pesa teinud.
Kaarli kirikus mängiti kuus koraali, kolm aariat, motett, andante ja adaadžo. Viimane pala oli kõige raskem helitöö. See oli kaheksahäälne ja nõudis laitmatut muusikalist kõrva. See heliteos oli külamoosekantide mõõdupulk. Hea, et kutsuja kooliõpetaja asjatundja oli ja oma külalistele Estonia seltsi ruumides ka harjutamisvõimaluse muretses.
Eesti Postimehes tunnistati, et adaadžo ja kõik esitatud palad olid “laitmata läbi mängitud”. Ja tunnistas: “Mõned lauluviisid… helisenud õige mõnusasti.” Sakslaste leht “Revalische Zeitung” tunnistas Kärkna meeste kontserdi “erilaadseks üllatuseks” ja imestas “…Kuidas tihedasti kokkusurutud rahvahulk, kes jälgis esinemist pinevusega, leidis just säärases järelpeos õige mõnu möödunud pühadele”.
Pupastvere pasunakoori artistid tundsid end Revalis üle ootuste hästi. Vastuvõtt ja selle kaja oli tunnustav. Kaarli kiriku kontsert andis nüüd vajalikku enesekindlust ja uut teotahet näidata end veel. End näidati ja rahvast lõbustati pühapäeval, 10. jaanuaril linna uisuplatsil. Neist näitamistest oli kõvasti kasu.
Esinemiskutse auväärsesse majja
Pühapäevane vabaõhukontsert oli suurepäraseks reklaamiks ja ka vajalikuks harjutuseks. Sellepärast et nad olid esmaspäevaks kutsutud kontserti andma ei kuhugi mujale kui Revali kõige auväärsemasse saali, tegeliku linnavõimu majja Suurgildi hoonesse. See oli suur ja ootamatu au. Seepärast mõni sõna esinemiskohast endast.
Suurgildi hoone oli kõikidel aegadel linna, mis nime ta ka ei kandnud, suurkaupmeeste esindushoone, tema kaupmeestest liikmeskonna huvide eestseisja alates 1325. aastast. Hoone, kuhu pillimehi esinema kutsuti, ehitati 1407 – 1417, seega kümme aastat. Valmis linna tolleaja uhkeimaks peetud ehitis. Hoone portaalis hakkavad tänagi silma rasked tammelaudadest uksed, mis on dekoreeritud suurte rosetikujuliste sepisnaeltega, igaüks neist filigraanse sepatöö näide. Veel tõmbavad endale tähelepanu mõlemale uksetiivale paigaldatud koputid. Neid unikaalseid sepiseid on kümnetes Tallinna albumites ja väljaannetes kujutatud kui linna sümboleid. Peafassaadi kolmikviilule on maalitud Tallinna linna väikese vapi kujutis – hõbedane rist punasel kilbil. See on ühtlasi Suurgildi vapp, räägib tihedatest sidemetest linna raega.
i
VALTER TOOTS
