Üks linnuke laulis väga järjekindlalt lihtsat neljasilbilist laulukest õues kõrgeks kasvanud valge klaari otsas. Püüdsin talle pilku heita, aga lehestik oli liiga lopsakaks saanud. Järgmisel päeval sama laul ja seekord silmasin, et linnul on peas päikeses helendavalt punast ja ka rinnaesine on ruuge. Meie õue vanad olijad, kelle kuues on punakat, on lepalind, ohakalind ja punarind ‒ ei olnud ükski neist.
Linnuraamatu järgi tuvastasin solisti. See lind saabub meile hilja, isegi juuni algul ja lahkub kõige varem, augustis ‒ kõige rohkem kolm kuud viibib ta haudealal! Ränne läheb üle Kesk-Aasia Indiasse või Hiinasse, pole siis ime, et vara peab teele asuma. Oma leviala on ta alles viimasel ajal laiendanud, nii et rahvalikke nimesid tal sellepärast pole. Alles 75 aastat tagasi laiendas ta ennast Ida-Euroopasse, Eestissegi, kus teda on 100000-200000 haudepaari. Olin ta nime küll kuulnud, aga et ta minu õue laulma tuleb nagu ööbik talupoja püha pärna otsa, ei osanud ma ette näha. Inimasulaid ta eriti ei pooldagi…
Tõeliselt tutvud teisega, kes iganes ta oleks, ikka nii, et ta tuleb su lähedale ja teised ei sega. Nii juhtuski, et ma ei saanud kohe möödavaadata ja mitte kuulda! Psühholoogid väidavad, et aju ei ole hea rööprähkleja (väljend pärineb teadvuseuurijalt Jaan Arult), nii et iga tegevus nõuab täit tähelepanu. Ka linnu uurimine. Isegi kala ei saavat suitsetada nii, et vahepeal käid muud tegemas ‒ võib saada nässuläinud ahjutäie.
Sarnased linnud tema ruugetes toonides emalinnuga on koduvarblase emane ja noorlind. On mainitud talvikest ja kanepilindu. Isametsvindil on punane ainult rind, meie linnul pea ja päranipuala ka. Ma ei osanud arvata vintlaste sugukonda kuulumist ja eriti leevikeste perekonda, kes on ju pontsakad. Aga minu punasuleline on normaalkaalus. Tema nimi on Caprodakus Erythrinus ‒ karmiinleevike, kelle elupaigad on mitmekesised. Lind tegutseb üksi, paarilisega või pesakonniti. Territooriumi hõivamise teavituslaulu alustab ta veidi enne koitu ja õhtul lõpetab pisut enne päikese silmapiiri taha kadumist ‒ tööpäev on pikk. Nii on alates saabumisest kuni juuni lõpuni, mil algab poegade toitmine. Aga vallaliseks jäänud linnud võivad ka hiljem laulu lüüa. Ükskõik, mida ma õuel teen, on mul nüüd seltsiline. Laul on lihtne, video-video või huvitavam tõlgendus vii-mu-viiul, aga rõõmsatooniline, asjalik. Ta on julge ega varja ennast, oksa-pjedestaal on madalal. Kui tahta, siis leiab ta ka palja silmaga päris kiiresti üles. Vahel on pärast laulu kuulda tasast sädinat või mõni valjem territooriumihüüd. Kui aga lauljal punast ei nähtu, on see esimese aasta isalind, kes pole veel täiskasvanu moodi jõudnud saada. Emalinnud ei laula. Kui niisugust laulu kuuleb aprillis, siis on esitajaks plagiaati teinud kuldnokk. Vahel toas olleski paotan ust, et kuulata, kas lind laulab. Ikka. Aga viiulist ei tea ma midagi.
Mida tähendab eesliide karmiin? See on looduses esinev värvaine, toiduvärv E120, toonilt nagu maasikas või vaarikas. Tegelikult saadakse seda küllalt robustsel viisil: emase kilptäi (Dactylopius coccus Costa) kuivatatud kehad purustatakse ja töödeldakse ammoonium- või naatriumkarbonaadi lahusega. Tagatipuks selgitatakse alumiiniumiühendiga.
Erksatoonilised putukad (kilptäid, lepatriinud jt.) toodavad karmiini kahjurite eemale peletamiseks. Algul kasutati karmiini kangaste värvimiseks, aga praegu üha rohkem toitudes, kuigi võib tekitada allergilisi reaktsioone astmani välja. Karmiini kasutatakse ka kosmeetikas, farmaatsiaski, jookidele värvi andmiseks. Hüperaktiivsed lapsed peaksid igasuguseid toiduvärve vältida. No ei meeldi mulle see kilptäide kaitsevärvi söömine, tuleb paremini toidupoes silte lugema hakata. Aga karmiinleevike pole milleski süüdi.
EHA NÕMM
