Äsjalõppenud talvel jõudis Reformierakonna ja Res Publica vaheline psühholoogline sõda haripunkti. Võitluses langes üks minister ühelt poolt, üks teisalt ja valitsuse olelus päädis kõikevõitvasse tegevusetusse.
Juba mitu nädalat pole Riigikogus ega valitsuses sisulist tööd toimunud ja nii kestab see veel mõnda aega. Kui aga asjad ei toimi, siis pidi peaminister täiesti loomuliku sammuna tagasi astuma. Riigikogu juhatuse valimised tõid poliitikaareenile uued omapärased liikumised. Et hetkel ei suudeta või ei taheta midagi kokku leppida, siis
lihtsustasid suuremad erakonnad (Res Publica, Reformierakond, Keskerakond) olukorda. Ühelt poolt on toimunu loogiline, aga teisalt pigem arusaamatu.
Tõsised siseheitlused
Kolme enamesindatud erakonna hääled tõid Riigikogu esimehe kohale Res Publica, aseesimeesteks Reformi ja Keski.
Seega hääletasid valitsuse kukutanud reformistid respublikaanide esimehe kandidaadi poolt ja Res Publica jagas matemaatiliselt hoolikalt ning täiesti filigraanselt oma hääled kahe võimaliku tulevase partneri Keskerakonna ja Reformi vahel.
Kõik võimalused jäeti avatuks, seda enam, et juunis võivad toimuda uued aseesimeeste valimised. Muidugi juhul, kui vastvalitud reformist läheb Eesti Panka juhtima.
Mida kujunenud peataolekust järeldada? Esmakordselt viimase kümne aasta jooksul kadus loomulik vastasseis valitsuserakondade ja opositsiooni vahel. Tõeline lahinguväli kandus valitsevate erakondade siseheitlusse. Aasta alguses puhkenud Reformierakonna ja Res Publica positsioonisõda viis viimase närvidekaotusele.
Erakorralised valimised ebatõenäolised
Kui Reformi esimees ähvardas erakonnakaaslasest välisministri vallandmisel igat sorti vastulöökidega, ei kukkunud ta siiski uksi paugutama. Uks löödi kinni hoopis peaministri poolt, kes ei suutnud oma justiitsministrist võitluskaaslase tagandamist alla neelata.
Nii segane poliitiline elu, tõeline korraldamatus valitseb arvatavasti esmakordselt pärast Eesti taasiseseisvumist. Varemgi on olnud väga raskeid hetki, aga siis on olnud suurtes piirides teada, mis edasi toimub.
Mõned erakonnad on käinud välja erakorraliste valimiste variandi. See on kahjuks üliraskelt teostatav. Mitte ainult põhiseadustest, vaid eelkõige inimloomusest tulenevalt.
Esiteks, praeguse Riigikogu koosseisust teab enamvähem pool, et tal järgmisse parlamenti asja ei ole. Loobumine kahest aastast esindusorganis viibimisest tähendab ka loobumist selle aja jooksul tiksuvast ligi miljonist kroonist. Antagu mulle andeks lihtsameelsus, aga ma ei usu, et üheksa inimest kümnest isegi suurte ja üllaste ideede nimel vabatahtlikult sellise hulga raha lihtsalt ära kingiks.
Teiseks tähendab valimiste korraldamine suurt väljaminekut nii riigile kui erakondadele. Arvestades mitmeid eelmisi valimisi, tähendab see kindlasti summat üle saja miljoni.
Kolmandaks, laiale publikule enim varjatuks, aga erakondadele oluliseks tähiseks on avalik arvamus. Res Publica kõõlub valimiskünnise juures nagu Rahvaliitki. Kõige valjuhäälsemalt erakorralisi nõudev Reformierakond on olnud juba tükk aega igakuiselt langeva toetusega. Valimisi tõenäoliselt ignoreeriva valijaskonna hulk kasvab jne. Kogu eelnevat arvestades peaks erakondade ajutrustidel silmis kiiskama punane tuli. Nii kõvasti, et hakkab silmanägemisele mõjuma.
Väljapääs on ainult võimalikult kiires kokkuleppimises ja uue toimiva valitsuse moodustamises. Rahvas võib andestada väiksemad eksimused, aga mittemidagitegemist ei neela ta kindlasti alla. Valija ootab, et tegutsetakse tema huvides, mitte ei tegelda omavaheliste pisiintriigidega.
ANDRUS VILLEM, kolumnist
